üks katse

Küsige kümnelt sõbralt-tuttavalt, kas nad on õnnelikud inimesed, ja seejärel otsustage, kui paljusid nende hulgast, kes vastasid jaatavalt, te usute.

tekst ja elu

Vaatan, et mõned lugejad ei ole aru saanud, mida ma oma eelmise sissekandega öelda tahtsin, ja samas olen üllatunud, et mu blogi nii aktiivselt loetakse! Eelmise selgituseks ütleksin ainult, et tekstimaailm on midagi muud kui reaalne maailm. Tekst ja elu on täiesti eraldiseisvad reaalsused. Tekstil on oma loogika. Reaalsuses puuduvad konfliktid, tekstis on need aga olemas, ja samuti meie peas. Kirjutades toimub liikumine elust teksti, lugedes vastupidi - tekstist ellu. Kesse viitsiks lugeda tekste, milles pole konflikti? Pole konflikti, pole ka lugu.

Tahaks juba nagu sellest teemast mööda saada, aga täna öeldi mulle jälle, et "su blogi järgi on sul mingi jama." :D Irw. no täpselt nii ongi, nagu selles eelmises rääkisin!

Kas mul on jama? Well, tegelt ju ei ole! Ma arvan, et see, kuidas sul läheb, on alati subjektiivne hinnang ja ei sõltu väga palju "reaalsest" situatsioonist. Inimesel läheb täpselt nii hästi, kui hästi ta arvab, et tal läheb. Me ju loome oma mõtlemise ja meeleseisundiga need situatsioonid, milles oleme. Ja situatsiooni hindamine on ka alati subjektiivne. Need, kes arvavad, et neil läheb sitasti, üldiselt elavadki sitta elu. What you think is what you get.
Kui paljud vastavad teie küsimuse peale, et neil läheb hästi? Enamasti on vastuseks: normaalselt. Mida see veel tähendab? Mulle tundub, et Eestis ongi "normaalselt" ainuke vastus, millega rahule jäädakse ja mille peale enam küsimusi ei tule. Kui sa ütled, et sul läheb hästi, kuulud sa automaatselt vähemuse hulka ja sind vaadatakse kahtleva (vahel ka kadeda) pilguga. Kui ütled, et läheb sitasti, siis küsitakse miks ja hakka siis seletama... kõige parem on öelda "normaalselt" sest selle vastusega jäädakse rahule. Aga mis ma siin jahun, fs on eestlastest kirjutanud nõnda:

kes need eestlased yldse on?
see on väike rahvas
kirglik nagu itaallased
aga sissepoole
väljast see ei paista
tunded nagu tuleleegid
põletavad sisikonda
lauldakse ainult siis
kui ollakse karjas koos
või juba nõnda purjus
et keegi enam viisi ei pea
ja see on mõistagi hirmus
mine parem loomaaeda
kuula hyääne ja hunte
nemad on kindlalt puuris...
siis kui eestlane armub
kõik läheb seespool sassi
heal juhul päästab
tavaline depressioon
juuakse palju viina
mõnikord piiritust
tehakse enesetappe
mõni poob ennast üles
teine lõigub veene
need jäävad tihti ellu
yks ei jäänud
vedas
aga tema oligi erand
legend juba eluajal
kui on raha ja relvaluba
siis võib osta pyssi
yldiselt ollakse vaid
niisama omaette
loetakse raamatuid
mõni kuulab öö otsa
lauljat kes poos end yles
teine uurib lõunamaa rahva
muistset pyhakirja...
enamasti ju jäädakse ellu
kuni tuleb loomulik surm
loomulik surm on see
kui sind ei tapeta ära
kui sa ennast ise ei tapa
kui sa ei jää auto alla
või ei juhtu muud õnnetust
mis on õnn ja mis on õnnetus
see on muidugi hämar
kumb see on kui sa sünnid siia
lõikavasse külma
põhjamaisesse pimedusse
mereäärsesse niiskusesse
hingama sisse tööstusjääke
jooma myrgist murerohtu
mis soojendab kylmunud keha
ja aitab unustada
teeb su meeldivalt lolliks
vahel sellest välja ei saagi
eks ka mina teinekord võtan
aga mu isa
enam ei joo
varem ikka võttis
pani kohe kõvasti
vene meestega kärakat...
kliima on meil ju niiske
pime kylm ja tuuline
valget aega on vähe
sellepärast tulebki
teha majale väiksed aknad
mis sealt väljast ikka
tuleb nii väga head
ja seinad peavad olema paksud
teeme tugevaid maju
meie rikkus on paekivi
raske näotu ja hall
oleme visad ja töökad
kui ikka veel aru ei saanud
siis ma kordan yle
kange alkohol ja kultuur
nemad hoiavad elus
muidu me kylmuks surnuks
või läheks päris hulluks
kirglikud nagu me oleme.

Ja nüüd ma küsin: kas kodanik indrek mesikepp mõtleb tegelt ka nii?

miks mina ei ole mina

seoses väikese märkusega mu kirjutiste negatiivse tooni suhtes hakkasin mõtlema, et on ilmselt väga inimlik ajada segamini autor ja inimene ise. raamatute autorid ütlevad tihti, et "ärge samastage mu tegelasi minuga." aga ikkagi nagu tahaks... tahaks ikka arvata, et Nabokov ihaldas tegelt ka väikest Lolitat, tahaks arvata, et Õnnepalu sooritas tegelt ka mõrva (vähemalt mõttes), tahaks arvata, et Sauter keppis koridoris trepikäsipuu najal mafioso narkarist tüdruksõpra ja et Hesse rüüpas maagilises teatris hallutsinogeenset märjukest.

Kui me ei usuks, et teoste taga on autori poolt tõeliselt läbielatud sündmused, siis tunneksime end ilmselt kuidagi petetuna: et näed, kirjutab ju, aga ise ei ole seda läbi elanud!

Mina pole muidugi Hesse, Õnnepalu või Sauter, aga kui ma midagi kirjutan, siis kas see, kes kirjutab olen mina, või on see hoopis keegi teine; keegi, keda kirjandusteoorias nimetatakse autoriks või siis "implied author", "narrator?"

Ja kes ma üldse olen?
Ma arvan, et mina ei ole mina. Ma ei ole see, kelleks ennast pean. Ma ei ole see, kelleks te mind peate. Ma olen see, kes ma olen. Ma loodan, et te nüüd selle peale kohe telefoni ei haara ja mulle kiirabi järgi ei kutsu... : ) Aga tõsiselt. Ma arvan, et me ei ole need, kelleks end peame. Sellega ei taha ma ka öelda, et ma valetan, kui midagi kirjutan. Ei valeta. Aga see mina, kes paistab välja tekstis, ei ole seesama, kes siin istub ja kirjutab. Hmm. Läks vist segaseks...
Ühesõnaga, autor on ka fiktiivne tegelane. Kui ma midagi kirjutan, siis ju on mul selleks mingi põhjus. Ma usun ka, et kirjanikud kirjutavad asjadest, mis neile korda läheb, aga see ei tähenda, et igast reast ja sõnast peaks otsima seda inimest ennast. Autor jutustab ikka mingit lugu, ja tal on oma suhe selle looga - nii nagu lugejatelgi. Comprendo?

väljas jälle ilus ilm : (

eino, ma ei saa siit kontorirotiurust ikka veel kuhugi välja. tuleb veel tükk aega sitsida ja riste seinale kraapida.



Chillida tahaks... nagu siis, aastal 65...

Miks me ennast piiname?

Sellise ilmaga istuvad vabatahtlikult hämaras toas või kontoris ainult idioodid ja haiged. Ka mina istun päevavalguslampide all, arvuti taga... Vabatahtlikult. Keegi ju ei käsi mul tööl käia. Miks ma siis seda ikkagi teen?
See on hea küsimus! Tahaks kohe värdjalikku kapitalistlikku süsteemi süüdistada, aga tegelik vastutus lasub ikkagi minul endal... : (
Miks ma olen valinud kõigist ajaveetmise võimalustest just selle, ühe nõmedama? Ma kulutan 8 tundi (tervelt kolmandiku!) oma päevast selleks, et magamisest ülejäävat kolmandikku meeldivalt sisustada. 8 tundi tööd selleks, et järgmine 8 oleks lahe. Aga miks mul ei võiks olla 16 lahedat tundi päeva jooksul? See ju parandaks elukvaliteeti 100%! : )

Järgnev on edasiarendus Jüri Ehlvesti loengust "kullakontolt õnnekontole."

Väljas on kuldne ilm ja meil on aeg, mis on kulla väärtusega... Kuid selle asemel, et oma väärtuslikku ajaressurssi õnnekontole kanda, kanname selle rahakontole...
Ühe kuu jooksul ajakontolt maha kantud 160 tundi võrdub ca. 6000 krooniga rahakontol.
Kuid kas 6000 krooni on väärt 160 tundi mu väärtuslikku aega? Tervelt 160 tundi mu elust ja vastutasuks imaginaarne rahasumma mu Hansapanga kontol! Heh!
Aeg on tegelikult palju kallim, aeg on hindamatu. Miks me seda siis nii odavalt müüme? Sellepärast, et me ei väärtusta seda piisavalt. Kui aeg oleks meie jaoks kulla hinnas, siis ilmselt kasutaksime seda säästlikumalt.

Mina olen oma otsuse teinud. Avasin hiljuti õnnekonto ja kogun sinna investeeringuid. Kui sinna on kogunenud piisaval kogusel õnne, siis ei ole selle rahaks konverteerimine enam mingi probleem. : )

8. veebruar, vastlapäev

Miks mitte on alati hea küsimus. Miks mitte kirjutada blogi? Polegi ühtegi mõistlikku põhjust...
Mu MSNi nimi on juba teist päeva "learning the human game," mis tuleb sellest, et kuulasin Alan Wattsi loenguid.

...We thought of life by analogy of a journey, with a pilgrimage which had a serious purpose at the end, and the thing was to get to that end... success, or whatever that is, or maybe heaven - after you are dead. But we missed the point the whole way along. It was a musical thing and we were supposed to sing or to dance while the music was being played...

Praegu kuulan mingit Cafe del Mari plaati üle pika aja. Päris hää seegi. Peaks tegelt midagi asjalikku tegema, sest pole täna sittagi asjalikku veel teinud.