leka

Kähkukas Ruitlase Naisega

2009-07-27T19:00:00.009+03:00

Lugenud Kenderi kirjutist, ostsin eile Ruitlase Naise, sest see tundus paljutõotav. Tõepoolest, nagu keegi oma blogis juba on kirjutanud, käest seda naljalt ei pane: lugesin seda järjepanu vast 2 ja pool tundi, seejuures tegin raamatut käest panemata ühe sigareti, käisin peldikus, jõin teed ja rääkisin sõbraga, kes raamatu keskel helistas ja külla tahtis tulla (kuid ma ei tahtnud lugemist lõpetada), ja nõnda ma selle siis ühe jutiga lõpuni lugesingi.

Päris naerma, nagu Kenderit, see teos mind ei pannud. Kuigi lugemine on ladus ja kohati lõbus, oli selle taustal tunda kibedust, loobumist ja lootusetust. Või oli tegemist ainult minu tunnetega, mida see tekst tekitas? Olen meeste ja naiste suhetest üsna samamoodi mõelnud, nagu selles raamatus, ja see on ka üks põhjuseid, miks ma naisevõtu koha pealt eriti agar pole olnud. Nüüd, seda raamatut lugedes, sain justkui kinnitust, et täpselt nii hullud - või veelgi hullemad - need asjad ongi... see ehk tekitaski kibeda tunde?

Ruitlase Naine ületab aega ja ruumi. Igapäevase elu detailid on karikatuurse täpsusega välja joonistatud, tegelaskujudeks Tavalised Inimesed meie keskelt ja probleemid igipõlised - kõik see tekitab ajatuse tunde. Tegevus toimub kusagil Lollide Maainimeste Alevis, mingis Linnas ja külas. Tegelasteks Naine, Persekukkunud Hipi, Mükoloog, Väike Naine, Kadunud Naine, Kirglik Naine jt ning selle keskel Mees - tegelane, kes kirjutab luuletusi ja joob ning Naist "mitte pettes" Teiste Naistega seksib. Lugu räägibki suhtest tema ja Naise vahel selle algusest lõpuni ning põimib sisse ka selle taustal oleva maailma - tänapäeva Eesti. Ta on Mees Naiste Maailmas, nagu võrku püütud putukas ämblikuvõrgus, kes enne surma end vabaks rabeleda püüab. Aga surm saabub siiski vältimatult - vähemalt Naise jaoks on Mees pärast lõplikku lahkuminekut surnud.

Teose puhul liigutas mind selle inimlikkus ja ausus. Asjust räägitakse nii, nagu need ühele tundlikule ja ausale Inimesele paistavad: inimesed on enda loodud maailma vangid, kes oma tarbimishullusest, ihast ja sõgedusest tuhmistatud mõistusega, või selle puudumisega (Naine), oma elu elavad. Lisaks veel Naiste võim Meeste üle, manipuleerimine ja alandamine. Lugu on mõnes mõttes üsna kurb, kuid lugedes hakkas Elu tunduma pigem naljaka teatritükina - me näeme ju seda iga päev endi ümber! Ruitlane on suutnud ka meie tarbimisbuumi väga lihtsalt ja tabavalt kokku võtta:

Lollide Maainimeste alevis algas laenuvõtmise buum.

"Meil on niigi üle poole sissetulekust järelmaksude all," laitsin mõtte maha. Aimasin halba, Naise silmad särasid halbaennustavalt ja meeleolusõrmus sõrmes näitas erutusseisundit.

"Mis siis," ei jätnud Naine, "heal järjel Välismaa Inimesed leanudest ainult elavadki."

"Milleks meile seda raha vaja on?" ei saanud mina ikkagi aru. Loetelu, milleks raha kohe vaja oli, oli väga pikk - lastevoodid, põrandavaibad, valgustid...

Minu vastuseis Naisele ei lugenud. Heal järljel Välismaa Inimesed mõtlesid juba ammu enne vana laenu kustutamist uue peale. Ja selle peale, milleks saadavat raha kasutada. Ja peale selle elas Inimene Naise sõnul ainult ühe korra!

Ruitlast prosaistina iseloomustab mingil määral vonnegutilik olukirjeldus - vaatenurk on justkui teise planeedi asuka oma, kes siinsete inimeste elu ülitabavalt kirjeldada oskab. Lisaks kumab läbi midagi sauterlikku. Tekst on lakooniline, humoorikas, tabav ja kaasahaarav. Eks ta sellepärast olegi selline kahe tunni romaan.

Pärast lugemist jäävad kummitama väiklus, kired, tülid, üksteise ärakasutamine ja rahamured... aga ei sõnagi armastusest. Minategelane kujutab maailma mehaanilisena, kirjeldab oma kogemusi detailselt ja näib selle kõige üle muigavat. Samas jääb ta ise tagaplaanile ja ongi justkui üks õnnetu putukas, kelle ainsaks lohutuseks saab olla surmava ämbliku võrgust pääsemine mitte-surmava ämbliku võrku. Enesest loobumine ja Naisele allumine näibki olevat Mehe paratamatu saatus. Vähemalt on putukal huumorimeel, mis teisi samas situatsioonis olevaid isaseid putukaid rõõmustada ja lohutada võib: elu ongi selline, lepime sellega ja katsume kuidagi hakkama saada.

"Jumal, kui sa oleksid veel tunnikese ta jalgu koos hoida suutnud, oleksin jõudnud esimesele bussile ja pääsenud."

Romaani tegevus jääbki sümboolselt ajateljele, mis algas sellega, kui naine jalad laiali ajas ja lõppeb sellega, kui jalad taas sulgusid - ehk siis võrku sattumine ja sellest pääsemine. Selle vahele jääb kogu suhtedraama - kooselu, abielu ja lahutus. Kindlasti soovitan seda lugeda kõigil keskealistel abielumeestel ja ka nendel, kelle jaoks need saatuslikud jalad veel avanenud ei ole.

Lõpetuseks Ruitlase kokkuvõte Mehe ja Naise kooselu võimalikkusest:

"...tuleb pärast eelnenud lugusid tunnistada, et kooselu Mehe ja Naise vahel on võimalik. Mööndusega, et see ei ole mingi elu. Sestap, elagu see, kellele meeldivad orbitaaljaama kitsad tingimused - lihaste kärbumine, kaaluta olek, kateetri kaudu kusemine ning pidev pealesunnitud nuss.

Kosmoseturism on tavalise Mehe jaoks natuke liiga kurnav ja kallis.

Kõige liigutavam osa abielust on lahutamine ja ühisvara jagamine. Näib, nagu oleks kõik ühekorraga ajas tagasi läinud sinna suhte algusesse, kus Naine on õrn ja haavatav ning sulle, Mehele, tundub korraga, et on antud veel üks võimalus kõike muuta:

Jumal, Jumal, hoia veel viisteist minutit ta jalgu koos, ma jõuan esimesele bussile ja pääsen!"

Alan Watts õpetab nõusid pesema

2009-07-26T12:08:00.002+03:00

Aeg-ajalt tuleb ikka tagasi pöörduda vana hea Alan Wattsi juurde.

"Tehke tööd nii nagu te mängiksite ja ärge hetkekski mõelge, et peate seda tõsiselt võtma."

Alan Watts - Work as Play

Millises maailmas me elame?

2009-07-16T13:36:00.008+03:00

Kirjutama ajendas sellenädalane uudis inimõiguslase Natalja Estemirova tapmisest. Tegu on ilmselgelt järjekordse Putini süsteemi ohvriga, kirjutab Andres Herkel. Naine, kes kritiseeris võimu ja sõjakuritegusid, võeti tänaval "tundmatute" poolt kinni, topiti autosse ja lasti kusagil metsas sõelapõhjaks. R.I.P.

Vot ja sellised asjad toimuvad siis planeedil Maa aastal 2009. Kui kaua veel?

See maailm on üldse imelik. Nagu Bill Hicks ütles, et mis maailm see selline küll on, kus kõik head inimesed tapetakse - Jeesus, Gandhi, Kennedy, John Lennon... "And Milli fucking Vanilli walks the planet..." Või siis kommunismi kuriteod, mille eesmärgiks oli mõtlevate inimeste kõrvaldamine. Et rahvamass oleks rumal, nüri ja kergesti kuuletuv, et süsteem saaks rahulikult oma võigast agendat täita, et deemonid saaksid söönuks... Kambodias võis isegi prillide kandmise eest kuuli saada! See on ikka nii haige, et ei olegi midagi öelda.

Kerlil on õigus - Armastus on surnud. Aga kas surm on lõplik või on see lihtsalt üks sündmus lõputus elus?

Budismis on võrdkuju, et inimelu on sama haruldane ja väärtuslik nagu see kui suures ookeanis ujub kilpkonn ja pinnal hulbib lauajupp, milles on väike auk, ja see kilpkonn pistab juhuslikult kusagil pea veest välja ja see juhtub olema just see koht, kus asub auk selles lauajupis. Nii sünnivad inimesed maailma. Seega on elu budismis väga hinnas ja seda peaks kasutama väga targalt. Kõigepealt ongi vaja mõelda, mis on oluline.

Jeesus ja Buddha rääkisid juba 2000 aastat tagasi, mis on oluline, aga kas inimesed on kuulanud?

Põhimõtteliselt on kõik religioonid ühesugused, s.t. nende tuum on üks ja väljendatav ühe sõnaga: Armastus. See tähendab, et kõik on üks. "Armasta oma ligimest samamoodi nagu iseennast" viitab selgelt, et mingit vahetegemist ei ole vaja. Advaita tähendab ka mitte-kahesus ehk siis ÜHESUS. Ja Buddha ütles ka, et miski ei eksisteeri kunagi täiesti omaette; et kõik on kõigega seoses. Kõige ühena tajumine ongi Armastus. Not two, just ONE.

Mulle tundub, et tegelikult on kõik ikkagi meie teha. Et milliseid valikuid me teeme. Sellest sõltub meie saatus ja meie maailma saatus. Kuigi võib ka öelda, et meie ei saa midagi teha ja ka see on õige. Aga ikkagi - valikuid saame teha, ja põhiline valik ongi: Hirm või Armastus? Ehk siis kas kahesus või ühesus? Sellest valikust lähtub kogu meie maailmapilt ja kõik muu, mida ei oska ettegi kujutada. Võime end mõelda haigeks, aga võime ka jõuda kujuteldamatutesse kõrgustesse. Kõik on valik.

Mina olen otsustanud keskenduda positiivsele ja näha maailma optimistlikult, sest halvale keskendumine suurendab halba meis endis ja maailmas ning ei ole kuidagigi produktiivne. Lihtne see ei ole. Vähemalt esialgu. Aga ma arvan, et see on õige valik. Just selline, mida ma selle kilpkonnana tegema peaksin.

Jõuan ka pointini: See, millises maailmas me elame, sõltubki meie valikutest. Üks asi on suhtumine - saan suhtuda kas + või - ja juba see muudab mu kogemust reaalsusest ja teine asi on see, milline mõju on minu valikutel sellele reaalsusele enesele. Ehk et me ise oleme maailma loojad.

Seega tuleks küsida: Millises maailmas me tahame elada? Ma arvan, et enamus inimesi ei soovi elada selles maailmas, kus John Lennonid, Ghandid ja Martin Luther Kingid tapetakse. Vaja on luua uus maailm ja sellest saame me kõik oma valikute abil osa võtta.

minu kaks senti

2009-05-11T15:57:00.004+03:00

Hiljutiste mõttetalgute ainetel.

Kui palju on meie seas tõeliselt arenenud inimesi, kes ei ole kinni väiklases omakasupüüdlikkuses, teiste süüdistamises ja negatiivsetes emotsioonides?

Kõik algab iseendast. Meie otsustame, kas meil on hea või halb. Võime sõita lagunenud teedel ja olla õnnelikud. Võime süüa oma maal kasvanud kartulit ja olla õnnelikud. Võime leppida paratamatusega ja olla õnnelikud. Võime lihtsalt otsustada olla õnnelikud. Kõik sõltub meist. Võime ka süüdistada valitsust, teisi inimesi ja Jumalat selles, et asjad pole nii, nagu meie tahame – tavaline ohvrimeelsus. Võime loota teistele – riigile, Euroopa Liidule, Jumalale, et “elu läheb paremaks” – et asjad muutuvad meile meelepärases suunas. Ka see on ohvrimeelsus ja orjamentaliteet – loota teistele, süüdistada teisi, viriseda, aga ise mitte midagi ära teha. See on passiivne, mitte-loominguline elu. Oleme kinni mõtte- ja käitumismallides, mis tunduvad normaalsed ja õiged ainult seetõttu, et need on nii levinud. Valituse süüdistamine, rikaste ja ilusate kirumine, saatuse siunamine, naabri kadestamine: kõik need on ovri- ja orjameelsuse väljendused. Miks temal on ja minul ei ole? Miks poliitikud meie heaks midagi ei tee? Miks riik ainult võtab ja midagi ei anna? Jne. Jne. Need on õigustatud küsimused, aga ainult teatud tasandilt – negatiivsuse, ohvrimeelsuse ja orja tasandilt vaadatuna. See on nagu härraste pidulaua juures ootamine, ehk et pudeneb ka mulle midagi.

Niisiis, mida saame teha meie, et Eesti elu läheks paremaks? Vastus on lihtne: muuta iseennast. Peame tähelepanu pöörama iseendale ja oma meeleseisundile. Kuidas ma ennast ikka tegelikult tunnen? Millised probleemid mul on ja miks? Kuidas ma saaksin olla parem inimene? Kuidas saaksin endast anda parima ühiskonna heaks? Selle asemel, et olla kinni teiste süüdistamises, tuleks pöörduda kindlalt ja otsustavalt iseendasse ja otsida vastuseid sealt. See ongi kogu kunst. Nagu Ghandi ütles: “Sa pead olema muutus, mida tahad maailmas näha.” Ghandi oli ise see muutus ja mõjutas sellega enam kui miljardit inimest kogu maailmas. Kuid samas need, kes ise ei muutu ja vaid teisi süüdistavad ja kogu maailma oma õnnetuse ees vastutavaks teevad, ei ole kunagi olnud positiivseks eeskujuks ega maailma paremaks muutnud. Nad on nagu parasiidid, kes imevad oma saaklooma verd ise midagi vastu andmata.

Astuge välja limiteeritud mõttemallidest ja mõelge ükski kord iseseisvalt! Kõige olulisemad küsimused peab iseenda jaoks vastama igaüks ise: Mis on mulle elus oluline? Kes ma tegelikult olen? Mida ma tahan ja suudan maailmale anda? Kuidas pean ma oma elu elama?

Eesti suurus, Eesti edu ja heaolu sõltub meie inimestest ja meist endist. Virisemise ja kritiseerimisega midagi paremaks ei muutu. Seega, jõuan lõpuks ka põhiliseni: mida saame me teha, et Eesti elu läheks paremaks? Saame teha lihtsaid, kuid olulisi valikuid: valida vihkamise asemel armastuse ja aktsepteerimise; kritiseerimise asemel asjaliku arutelu; väiklase omakasupüüdlikkuse asemel osavõtliku sümpaatia; pahasoovlikkuse asemel heatahtlikkuse. Saame anda inimestele lootust, pöörata tähelepanu nende vajadustele. Saame sõpra ja naabrit aidata. Saame möödujale naeratada. Saame teha nalja ja teistel tuju paremaks muuta. Saame olla õnnelikud siin ja praegu, olla eluga rahul ja sisemiselt tasakaalukad. Siis ei olegi sõnu vaja, sest sellised omadused mõjutavad meid ümbritsevaid inimesi iseenesest, ilma sõnadeta. Nii ja ainult nii saame elu Eestimaal (ja kogu maailmas) paremaks muuta.

Peace!

mystery train ja need sumedad tokyo õhtud

2008-10-13T11:48:00.004+02:00

Oktoober on siin veel täitsa suvekuu. Sai täna pisut päikest võetud. Nii tore. Siit oleks kirjutada nii mõndagi põnevat, aga just eilne vestlus ajendas mind sellega algust tegema... Tutvusin taaskord ühe erakordse jaapanlasega. Oleme juba mitu päeva ühes toas elanud, aga vestlus tekkis alles eile.

Ööbin ühes odavas guestgouse`s, mis asub ühes tavalises Tokyo linnajaos, kus maja on majas kinni, elektritraadid risti-rästi ning vaikuses on kuulda tsikaadide siristamine.

Tulin eile koju ja mõtlesin, et võtan klaasikese saket. Mõeldud, tehtud. Kööki tuli ka mu toakaaslane, kellega oleme seni vaid mõned laused vahetanud, aga nüüd korraga läks alles õige jutt lahti! Kõik, mida ma ta kohta enne seda vestlust teadsin oli see, et ta kukkus kuu-poolteist tagasi purjus peaga koju tulles ja murdis käeluu kolmest kohast ning seejärel tehti talle oppi (tal on praegugi vasak käsi täitsa paistes ja kasutada ta seda praegu ei saa). Ja seda oli ta ka maininud, et töötas kunagi ammu filmi alal ja tema ametiks oli "executive producer." Aga eile õhtul hakkas ta millegipärast rääkima. Ehk oli ajendiks see, et selgus, et õppisime samas ülikoolis? Igaljuhul rääkis ta, et oli 60ndatel rock`n rolli fänn ja töötas esimese muusikaajakirja juures Tokyos ja kirjutas muusika kohta artikleid. Rock`n roll oli tol ajal uus lääne asi ja sümboliseeris jaapanlaste jaoks läänelikku vabadust. Ja talle see hullult meeldis. Siis tuli vahele veel mingi periood tema elus, aga edasi läks asi õige huvitavaks... Selgus, et ta tegi koostööd Jim Jarmuschiga! Wow! Jarmusch on üks mu lemmikuid. Rääkisime Jimi (nii ta temale viitas) filmidest päris tükk aega. Mees ütles, et pärast Mystery Traini läks asi tema jaoks igavaks, et tema oleks oodanud Jimilt teistsugust arengut. Tema teema on mitte-kirjanduslikud ja mitte tekstipõhised stsenaariumid, vaid sellised filmid, mis kasutavad maksimaalselt mitte-verbaalseid vahendeid - eriti aga heli ja pildi koostöö... "Dead Man`is ajas Jim mingit filosoofia rida, aga mulle selline asi ei meeldi. Mina olen lihtne inimene," ütles executive producer Kunijiro Hirata ; )
Tema meelest oleks Jarmusch võinud teises suunas minna ja ta uued filmid talle ei meeldigi. Kirjeldamatult meeldiv tunne on suhelda inimesega, kes on kokku puutunud kellegi sellisega nagu Jim Jarmusch. Justkui oleks ise Jimiga rääkinud ; )

Mystery Traini treilat näeb siin.

Ta rääkis veel, et tahaks Laosest filmi teha, kuna talle Laos väga meeldivat. Aga tal oleks selle filmi tegemiseks vähemalt 6-7 miljonit dollarit vaja. Praegu olevat sellist raha aga raske leida...

Täna uurisin järgi ja selgus, et selles filmis oli veel teinegi executive producer, keegi Suda-san. Küsisin järgi. "Tema pandi sinna lihtsalt Jaapani reeglite kohaselt kohatäiteks, aga ta ei teinud mitte midagi," kõlas vastus. Ahsoo..

Täna rääkisime ka muusikast.... Hämmastav, et 66-aastane mees asjadega nii hästi kursis on! Ta ütles, et ta on veidi imelik, et tal on kogu aeg vaja midagi uut ja huvitavat, aga tänapäeva muusikas ei olevat midagi uut. Vana paugutas hästi: "On küll Drum`n bass, House ja teised stiilid, aga midagi uut ikkagi ei ole. Kõik on kuidagi vana ja kulunud." Ei osanudki selle peale midagi kosta... Lasin talle Amon Tobinit ja näitasin mõnda Sigur Rosi videot, sain aru, et ka need asjad on tema jaoks juba aegunud. Eino mis sa kostad.

Mida selline mees odavas guesthouses teeb võite ilmselt küsida. No ma ka ei tea, aga niipalju kui ta rääkis on asi selles, et ta on oma suure raha igasuguste tobeduste peale ära kulutanud - hostess clubid jne. NYs oli ka tükk aega elanud ja seal oma raha laiaks löönud. Nüüd siis elab juba pikemat aega (üle aasta) guesthouse`ides ja sööb nuudleid. Aga samas paistab tal raha olevat.. ei tea. Igaljuhul väga inspireeriv. Jään sellesse majja veel ilmselt pea kaheks nädalaks, nii et huvitavatel teemadel jõuab veel rääkida küll.

Carpe diem!

viimane suur lugemiselamus

2008-06-19T10:08:00.005+03:00

Eelmise nädala lugemiselamus oli OSHO Armastus Vabadus Üksindus, mille raamatupoest sisetunde järgi ostsin. Olin Oshoga varemgi tutvunud ja üht-teist kuulanud ja lugenud, aga erilist kontakti pole tekkinud. Seekord läks teisiti. Ma ei saanud pidama! See lugemine oli nii nauditav ja rikastav, et lugesin selle raamatu väga kiiresti läbi! Lisaks oli seal sellist huumorit, mis mind üksi kodus kõva häälega naerma pani, rääkimata siis sõbrale ette loetud katkenditest, mis naerupisarad silmadesse tõid... aga seda kõike võib võtta ka tõsiselt. sellisel juhul jääb ilmselt point saamata. mis jällegi ei tähenda, et tegu on huumoriraamatuga. mõnda (eriti kristliku maailmakäsitlusega) inimest võib see tekst kohutavalt häirida ja ärritada. aga mulle meeldis. see sundis mind endale ausalt otsa vaatama ja lõi pildi selgeks. vaatamata kõigele sellele, mida ma Oshost tean... arvan, et ei tohiks ta õpetust tema isiksuse ja elukäigu tõttu alaväärtustada. Ühest küljest oli muidugi tegemist täiesti hullu mehega, kes tuhandetel lääne inimestel pea segi ajas, aga samas on tema tekstis ka palju mõttearendusi, mida tema tausta kõrvale jättes ja eelarvamuste vabalt lugedes väga tabavateks ja tõesteks võib pidada.
Mees ise oli ikka täielik müsteerium - rohkem infi siit.

Kui seda raamatut lugeda kriitiliselt, nagu ülikoolis seda teha soovitatakse, ei tohiks suuri probleeme tulla.

riputan siia tsitaadi ka, mis on kellegi teise blogist kopipeistitud:

Jah, ka tõeline armastus on võimalik, aga see tuleb siis, kui sa kedagi ei vaja - siin peitubki vastuolu. Samamoodi funktsioneerivad pangad. Kui lähed panka ja küsid raha, siis nad sulle seda ei anna. Kui sul pole raha vaja, kui sul on seda küllaga, tulevad nad sinu juurde ja on alati valmis sulle seda andma. Kui sul vaja pole, on nad valmis andma, kui sul on vaja, siis nad pole valmis andma.
Kui sa üldse ei vaja teist inimest, kui sulle jätkub täiel määral iseendast, kui sa saad olla üksi ja sealjuures tohutult õnnelik ja ekstaatiline, siis on armastus võimalik. Ent ka siis ei saa kindel olla, kas teise armastus on tõeline või mitte - kindel saad olla vaid ühes: kas sinu armastus on tõeline. Kuidas saaksid kindel olla teises? Aga selleks pole siis ka vajadust.
Pidev ärevus, kas teise armastus on tõeline või mitte, näitab vaid ühte: et sinu armastus pole tõeline. Sest muidu poleks sul sellest lugu. Miks selle pärast muretseda? Naudi seda, kuni see kestab, olge koos, kuni saate koos olla! See on illusioon, kuid sa vajad seda.
(OSHO - armastus vabadus üksindus)

hamburg

2008-05-09T15:49:00.003+03:00

make the present moment into the most wonderful moment of your life...

Thich Nhat Hanh

sellele ei olegi midagi lisada...

all that exists

2008-03-19T14:36:00.002+02:00

Oleks üht-teist kirjutada, aga ajapuudusel piirdun siiski ühe hea postiga Tricycle Magazine`st:

The habit of ignoring our present moments in favor of others yet to come leads directly to a pervasive lack of awareness of the web of life in which we are embedded. This includes a lack of awareness and understanding of our own mind and how it influences our perceptions and our actions. It severely limits our perspective on what it means to be a person and how we are connected to each other and the world around us. Religion has traditionally been the domain of such fundamental inquiries within a spiritual framework, but mindfulness has little to do with religion, except in the most fundamental meaning of the word, as an attempt to appreciate the deep mystery of being alive and to acknowledge being vitally connected to all that exists.

--Jon Kabat-Zinn, Wherever You Go, There You Are

soovitus

2008-02-20T16:02:00.003+02:00

Kui Sa tahad teha asju, mida teha tahad
Siis lihtsalt taha teha kõike, mida teed ; )

as if

2008-02-04T09:38:00.000+02:00

Practice is twofold. The first part is training; the second is the act itself. And these are not two things; when you train, the act itself is happening; when you are the act itself, your training is deepened.

Practice is to work "as if." The lawyer practices as if she or he were an attorney. The doctor practices as if she or he were a physician. Being and learning are one and the same. It is just as though you were trying to play the piano with Mozart's hands. At first such action "as if" is awkward, but with practice your music becomes your own best creation. In the same way, our zazen becomes your own best inspiration, and your interaction with others expresses the love which has been in your heart from the very beginning.

- Robert Aitken

ring

2008-01-23T13:15:00.000+02:00

Shinsui suri 9. septembril, 1769 aastal, 49 aasta vanuselt:

Tema viimsetel hetkedel palusid õpilased tal kirjutada surmaluuletuse. Shinsui haaras pintsli, joonistas ringi, pani pintsli käest ja suri. Ring, mis tähistab tühjust, kõiksuse olemust, on üks olulisemaid zen budismi sümboleid.

30

2008-01-17T10:12:00.000+02:00

30 on ikkagi juba mingi number, 30-aastast inimest peetakse tihti vanaks. ise küll ei tunne, et oleksin vanemaks jäänud - pigem vastupidi! noorenemine toimub pidevalt.
sain täna hommikul kätte ka õnnesoovi ühelt vanalt sõbralt, keda pole ammu näinud. see on kõige lahedam õnnitlus, mille olen kunagi saanud!

Tere, Leka!

Ma nägin täna öösel und. Olin patsiendina haiglas ja Sina
töötasid samas retseptsioonis õena ja ma teadsin unes, et Sul on
just sellel päeval, sünnipäev. Ma polnud justkui julgenud Sind terve
päeva kõnetada, ju oli Sul palju tööd või midagi... Umbes sellel
ajal, kui tööpäev oli lõppemas, tuli mulle külla mu elukaaslane ja
ta kurjustas (pigem noomis viiskalt ja vaikselt), et kuidas ma pole
Sinuga terve päeva rääkinud...
Nii ma pidasin Su lahkumisel välisuksel kinni (Sul oli seljas
rohekas-hallikas tuulejope ja üleõlakott) ja ütlesin midagi umbes
sellist, et anna andeks, et ma pole Sinuga terve päeva rääkinud ja,
et ma tean küll ja pole unustanud, et Sul on sünnipäev ja, et tead,
et ma tunnen Sust puudust.
Veider, eks?
Aga veel veidram on see, et kõik klapib - Sul on sünnipäev ja ma
tõesti tunnen Sust puudust.

Andres.

We're as far out in space as we're ever going to get (Alan Watts)

2008-01-09T11:44:00.000+02:00

Esimesed mõtted hommikul ärgates:

oleme keset kosmost
elame keset tühjust
otsime meeleheitlikult elu ja
ei taha olla universumis üksi

see on nii imelik,
lausa sürr-reaalne
väga usutav illusioon
elu on ikka täielik ime

... ja siis läksingi tööle. Olen üks inimene kusagil mõõtmatu kosmose sügavuses.

happy end

2007-12-31T16:13:00.000+02:00

aasta on ikka selline oluline ajaühik, millel on päris suur tähendus. Maa on ju ikkagi teinud tiiru ümber Päikese - on möödunud 365 päeva, 8760 tundi, 525 600 minutit ehk 31 536 000 sekundit... palju vett on merre voolanud - nii inimeste isiklikus elus kui maailmas üldse.

mul oli väga huvitav aasta ja seda on raske kokku võtta...

uurisin veidi statistikat, mis küll otseselt aastalõpuga seotud pole, aga...

iga sekund sünnib maailmas 5 inimest, seega 157 680 000 sündi aastas
ja samas sureb iga sekund 2 inimest... 63 072 000 surma aastas

aga buddha ütles, et inimese elu on täpselt nii pikk, nagu üks hingetõmme

ohhh, hea on olla elus!

head vana aasta lõppu!

kaardimäng

2007-12-13T10:49:00.000+02:00

Tricycle`s jälle nii hea päevane dharma, et pidin copypaste tegema:

The Buddha's maps for the journey to wisdom and happiness are attractive to many people because they are so simple. Essentially, he taught that it doesn't make sense to upset ourselves about what is beyond our control. We don't get a choice about what hand we are dealt in this life. The only choice we have is our attitude about the cards we hold and the finesse with which we play our hand.

When the Buddha taught his ideas twenty-five hundred years ago, many people understood him so well as soon as they heard him that they were happy ever after. The people who didn't understand him immediately needed to practice meditation, and then they understood.

- Sylvia Boorstein, It's Easier Than You Think

kaob kõik, kõik kaob

2007-12-05T14:50:00.001+02:00

nähes tänaval vanamutti on raske uskuda, et kunagi oli ta noor ja ilus neiu
nähes tänaval noort ja ilusat neiut on raske uskuda, et kunagi on ta kole vanamutt

aga ometi on see nii

kõik muutub, kaob, hävib ja mitte miski ei ole igavene
kui me sellest tõeliselt aru saaksime, siis saaksime kõigest aru

There is no one

2007-11-26T10:25:00.000+02:00

“Why are you unhappy?
Because 99.9% of everything you think
And of everything you do
Is for yourself –
And there isn’t one.”

- Wei Wu Wei

Eesti areneb

2007-11-23T11:30:00.000+02:00

Sattusin eile kuulama Koidu saadet R2s. Hullult head musat lasi! Tund aega istusin raadio ees ja nautisin mõnusaid tuune väga erinevatelt artistidelt. Suu jäi õige mitu korda lahti... eriti üllatav ja lausa uskumatu oli üks Eesti bänd - Leech! Neil tuli uus plaat välja ja täna on plaadiesitlus. Bändist saab lugeda ja seda saab ka kuulata

Igaljuhul väga hea meel on sellise kollektiivi üle!

Täna peaks ka Krahlis üks hea üritus olema. Üritusel astub üles teine Eesti bänd, mille peale mul suu lahti jäi - Nemos

Ilmselt valin Krahli, aga Leechi plaadi ostan ka ära

Active and Effective Citizens

2007-10-24T15:03:00.000+02:00

olen viimasel ajal hakanud kiikama ühe tuntud ja olulise budistliku ajakirja kodukat
eriti hea on lugeda rubriiki "daily dharma"

täna siis selline tore lõiguke:

You might think that if you let go of your ego world, you become passive and defenseless like some kind of crash dummy and people will take advantage of you. Or that you might wander around aimlessly in the street without an agenda. If this were the case, as one contemporary Buddhist master pointed out, it would be necessary to have enlightenment wards in hospitals to take care of bruised or socially inoperative buddhas. But this is not the case. Rather than being inmate types, people who have become enlightened to any degree are builders of hospitals for other people. Their intelligence and compassion are relatively unobstructed, and they tend to become quite active and effective citizens.

- Samuel Bercholz, in Entering the Stream

inimene peab armastama seda, mida teeb

2007-10-08T15:38:00.000+02:00

eile kuulasin üle pika aja ööülikooli. saates oli virve aruoja. nii hea oli kuulata tarka ja südamest tulevat juttu. see oli väga inimlik ja tervemõistuslik jutt. selliseid inimesi võiks rohkem meedias olla...

kõlama jäid mõned laused ja mõtted:

"oluline on teha seda, mida teed nii hästi kui suudad"

"kui asi enam huvi ei paku, võib ju midagi muud ka tegema hakata"

"mis see karjäär selline on?"

jumala õige ju! misasi see karjäär on? ei saa ju "teha karjääri" nii et võtan kätte ja teen karjääri. see ei tööta. tuleb lihtsalt teha oma asja nii hästi kui võimalik. siis tuleb ka armastus. olen ise ka aru saanud, et oluline polegi see, mida ma teen, vaid see, kuidas ma seda teen. iga tegu, mis on tehtud täie energiaga ja 100%lise pühendumusega (ehk siis armastusega), omab suuremat mõju. sellistes tegudes on power sees. kõik muu on tühikargamine.

seega on kõige olulisem küsimus KUIDAS?

püüan ikka endale meelde tuletada, et "kui sööd siis söö ja kui magad siis maga"
lihtne mõista, raske rakendada.

töökat nädalat!

maailmas on ikka hämmastavaid asju

2007-09-12T10:49:00.000+02:00

ansambel SERART näiteks ja nende samanimeline esikalbum. see oli minu jaoks nüüd küll aasta avastus! ma küll aimasin enne serart`iga tutvumist, et eri stiile, rahvakultuure ja maailmanägemusi on võimalik segada, kuid nii andekat teost ei osanud endale ettegi kujutada. väga valgustav plaat, nagu eile karakatsiga kokkuleppele jõudsime. sellise muusika kuulamine annab mulle tiivad

Üks kommenteerija ütles Amazonis, et "see on millenniumi ilusaim plaat"

This is the most beautiful album I have ever heard. I recommend it to every music fan. It is not your typical rock album, but cultural Armenian music. I wish I would have discovered this sooner. I don't know how anybody could not appreciate it. Even though it is by Serj Tankian it is nothing like System of a Down. Not saying that in a negative way. It is just something that will really sink deep into your soul.

Olgu Sul hea päev, Merlis ;)

india kutsub

2007-06-22T11:11:00.000+03:00

ja ongi kätte jõudnud viimane tööpäev enne pikka reisi...

Täna lõuna-eestisse, et veel ilusat Eesti suve nautida ja siis

Indiasse!

buddhakujud ja prokssõdurid

2007-04-27T03:24:00.000+03:00

hommik üllatas uudistega tallinnast. jube lugu. lugesin ajalehti ja vaatasin videoklippe. parim oli see: http://youtube.com/watch?v=scnjmsbf49k ausalt öeldes pole see prokssõduri teema mulle eriti korda läinud, sest pean seda lihtsalt nii mõttetuks teemaks. kas inimestel pole muuga tegeleda? ise oleksin selle kuju pigem rahule jätnud või siis alternatiivina kohe ja korraga õhku lasknud. peaasi, et ei tülitseta.

see on ikka huvitav, kui suur jõud ja mõju on kujudel... suur buddhakuju kamakuras istub igaveses lootoseasendis ning sisendab kõigisse rahu ja aukartust. prokssõdur aga on veriste sündmuste mälestusmärk ning peidab endas vihavaenu, valu ja agressiivsust, mis aeg-ajalt tema ümbruses kaost külvab... muuseas, ka buddhakuju kamakuras on pronksist ; )

tallinnas võiks ka olla buddhakuju, kes vaataks alla inimeste peale oma rahuliku pilguga. ehk teeks see linna rahulikumaks? oleks ehk kõigil parem elada. venelastel ja eestlastel üheskoos, sõbralkult ; )

piis

peogeot + blood, stone & pussy vol. 3 extra

2007-04-22T08:28:00.000+02:00

eile oli üks veidramaid päevi ever, aga selle kõige kirjeldamiseks kuluks liiga palju sõnu.

lühidalt:

18 peogeot 307cc omanikku sõitsid üheskoos Gunma prefektuuri nuuldlirooga nautima - pikk kabriolettide kolonn, seltskonnamängud, kummalised vestlused, grupifotod ja hea udon.
olin kaasas ühe vana jaapani sõbraga, kellega pole ammu suhelnud. hakkasin jaapanlasi jälle veidi paremini mõistma, mis aga ei tähenda, et ma neist aru saan...

ausalt öeldes hakkas eile ka villand saama. nii et ei maksa kadestada. ei ole see kõik siin ainult fun midagi!

õhtuks tagasi tokyosse, et jõuda jonase bändi viimasele kontserdile koenjis. jube kitsas ruum ja JUBE lärmakas. 100% tokyo undergroundi laks. oleks ma seal ilma kõrvatroppideta olnud, siis ma praegu linnulaulu ei kuuleks. ikka jube karmid ja rajud bändid olid! tohutu power, aga vähe ideid. jonase bänd (või see, kus ta trummi mängib), mis mulle algselt üldse ei meeldinud, oli teistega võrreldes päris hea ; )

päeva lõpuks ka mõned tõsised kvaliteethetked - avatud katusega autoga läbi tuledes suurlinna, mahe tuul silitamas kiilakat pead ja mõnus jazz paitamas kõrvu... something to remember.

living - party every night

2007-04-20T02:55:00.000+02:00

pidu iga õhtu

pügasin pea paljaks
olen prillidega
ja kiilakas!

elu on lill

tyo

2007-04-17T04:29:00.000+02:00

olen sõbra pool. ta kolis umbes nädal tagasi oma uude kodusse üsna tokyo keskel. see on suur maja ja tokyo kohta on siin ruumi väga palju. mul on üleval korrusel oma 15-ruudune tatami tuba. püüdsin siin wireless interneti ka kinni, nii et kõik on olemas. eile käisime väljas ja rääkisime maitsva söögi ja õlle kõrvale 2 aastat rääkimata jutte... nii tore on kohtuda vanade sõpradega. täna ilmselt sama. ja nii vähemalt nädal aega ; )))

ma pole ikka veel reisist päris taastunud - hääl on ära ja on tunda kerget väsimust. loodan, et tänane shiatsu paneb asja paika. see on tõesti super-hea massaaz. soovitan soojalt!

tervisi imedemaalt!

L

tokyo, japan

2007-04-16T04:32:00.000+02:00

olen jälle tokyos. elu on kiire, huvitav ja intensiivne. väljas sajab vihma. olen tehtud tööst väsinud. nägin isegi unes, et juhtisin gruppi tokyo metroos ja rääkisin ka... unes. ja samas olin ärkvel nagu unes.

haiku praegusest hetkest:

kõik on mööduv
piisake palmioksal
väljendab kõiksust

Mehhiko - Tehtud!

2007-03-05T10:43:00.000+02:00

oli juttu Mehhikosse minekust - tehtud!

Natuke siis lähemalt ka:

Esiteks tuleks öelda, et Mehhiko on VÄGA LAHE maa!

Meile kõigile meeldis väga. Sõitsime rendiautoga ringi ja käisime ära nii Mehhiko lahe kui Vaikse ookeani ääres. Külastasime suuri ja väikesi linnu, sõitsime üle kõrgmäestiku, nägime äärmist vaesust ja äärmist rikkust - seda viimast kogesime koos Taaviga Mexico Citys tema netituttava kodu külastades. Täpselt nagu Mehhiko seebiooperis - uhke elamine, teenindaja, autojuht jne... Tripp oli lahe ja Mehhiko üllatas positiivselt. Kindlasti tuleb sinna veel minna, sest see on lihtsalt nii lahe koht. Pealegi jäid meil püramiidid nägemata... põhjuseid on teisigi. Soovitan soojalt seda puhkuse sihtkohana.

Mehhiko head küljed:

Sõbralikud ja enamasti ausad inimesed
Sõbralikud hinnad (odavam kui Eestis)
Väga hea teenindus!
Hea kliima
Head toidud (tegelikult on kvaliteet kõikuv, aga üldiselt super!)
Piisavalt ohtlik, et olla põnev (samas väga tsiviliseeritud)
Pidev manjaana

Mehhiko halvad küljed:

palju lamavaid politseinikke maanteede peal ; )
+kõik, mida Sina halvaks pead

TLL-AMS-MEX

2007-02-18T16:15:00.000+02:00

lähen homme Meriku ja Taaviga Mehhikosse ; )
vahepeatus Amsterdamis
edasi on midagi raske ennustada
kui kohal, eks siis paistab

äkki on mul siis midagi öelda ka...

kui pole midagi öelda

2007-01-30T14:09:00.000+02:00

siis on targem mitte midagi öelda

Basho

2007-01-22T13:04:00.000+02:00

Nothing in the cry
of cicadas suggests they
are about to die

enlightenment guaranteed

2006-12-03T23:13:00.000+02:00

tulin just kosmosest.

käisime sõbraga kinos, vaatasime filmi "kirgastumine garanteeritud" (erleuchtung garantiert) . väga hea oli! ausõna. nii head saksa komöödiat pole ma varem näinud. see ei olnud ka lihtsalt komöödia, vaid tõsise sõnumiga film läbi huumori prisma. kaks venda (uwe ja gustav) lähevad jaapanisse zen kloostrisse ja näevad elu teise vaatenurga alt... film räägib nende elust saksamaal, seiklustest tokyos ja igapäevaelust kloostris. tavalised elulised situatsioonid, igasugused jamad ja katsumused... film sellest, kuidas igapäevaste raskustega toime tulla, kuidas säilitada rahu ja elada hetkes ning saada hakkama ootamatustega. mida teha kui kõik on perses? tuleb see lihtsalt vastu võtta, sest muud võimalust ei ole. kõige targem on elu vintsutustele alistuda, sest kannatuste all on peidus rahu. ja ennast ei tohiks ka liiga tõsiselt võtta.
justkui reaalseks katseks kinokülastajate kannatusele hakkas film kõige põnevama koha peal tagurpidi jooksma - pilt ja heli olid tagurpidi (subtiitrid üleval). algul mõtlesin, et see on mingi metafoor - et kloostris on kõik pahupidi ; ) aga oli ikkagi mingi tehniline kala. nii et üks lõik jäigi nägemata. vaatajatele anti valida, kas vaadata lõpp ära või tulla kordusseansile. vaatasime lõpu ära. kahju oli küll, et kogu filmi ei näinud, aga see on elu, kurat võtaks! kõike juhtub. see on üks hull seebiooper kõik! olen kuulnud, et valgustatud inimesed vaatavad iseennast ja oma elu nagu filmi - naudivad, elavad peategelasele kaasa, nutavad-naeravad, aga ei pea seda kõike reaalseks. ja seega ka ei kannata. kui ei ole samastumist ja igasuguseid väljamõeldud lugusid, puudub ka kannatus. need vennad seal filmis said ka millestki aru. hea oli vaadata nende rahulikke nägusid filmi lõpus ; )

loodetavasti õnnestub see film varsti ka tervikuna ära vaadata.

http://www.imdb.com/title/tt0177749/

shunyata

2006-11-24T10:32:00.001+02:00

http://www.phrenopolis.com/perspective/atom/

century of the self

2006-11-20T13:46:00.000+02:00

vaatasin eile BBC dokumentaali Century of the Self teist osa, mis räägib sellest, kuidas Ameerikas kehtestati "demokraatia" sildi all umbes samasugune diktatuur nagu Nõukogude Liidus - veidi teises vormis, aga sarnasus on märgatav. Selleks kasutati Freudi teooriat alateadvusest. Oli vaja luua uus inimene (tarbija), kes hoiaks üleval kapitalistlikku masstootmist ja demokraatlikku süsteemi kõigi selle normide, tabude ja pseudo-vabadustega ning oleks ise seejuures kuulekas ja õnnelik. Selleks oli vaja rõhuda inimeste alateadlikele hirmudele ja ihadele. Võimurite põhiline argument oli see, et inimesed ei ole ratsionaalsed olendid ja seetõttu ei ole neile võimalik midagi ratsionaalselt seletada. Vaja on mõjutada inimese alateadvust, et ta käituks nii nagu vaja...
Filmist tuli selgelt välja, et võim käitub inimestega nagu loomakarjaga. Mitte et see mulle üllatusena oleks tulnud, aga hea oli saada ülevaade pildis ja sõnas.

http://www.bbc.co.uk/bbcfour/documentaries/features/century_of_the_self.shtml

lähiajal on plaanis vaadata ka kolmandat ja neljandat osa. kui kellelgi huvi, võin plaate põletada.

positiivset ellusuhtumist!

everything must change

2006-11-08T21:55:00.000+02:00

21:49

istun, arvuti süles ja kuulan Orange Blossom`it. Selle bändi kontsert oli mu senise elu suurim muusikaline elamus. Plaat ("everything must change") on ka väga hea.

21:54

aeg on nagu kiirrong. istume rongis ja vaatame, kuidas maastik meist möödub... kogu aeg käib mingi protsess, miski ei püsi muutumatuna. vormide mäng on põnev.

21:56

muusika on ajatu. muusika on väljaspool loogilist mõtlemist, aega ja ruumi.

21:59

mõtted segavad reaalsuse tajumist.

lihtne elu

2006-11-01T13:22:00.000+02:00

eile leidsin netist ühe Tai mägiküla pildi...

kadestamisväärselt lihtne elu

meil on kõik olemas, aga ometi on alati midagi puudu ja päris rahul pole me peaaegu kunagi

neil seal ei ole midagi, aga nad on õnnelikud

ma ei taha loobuda oma soojast korterist, riietest, arvutist ja internetist, muusikast ja paljust muust "enesestmõistetavast," aga ma tahan elada nii, et need asjad ei ole minu jaoks liialt olulised. oluline on hoopis miski muu, ja kindlasti on see lihtne.

2006-10-24T10:35:00.000+02:00

:D tegin ühe testi http://www.ship.edu/~cgboeree/alientest.html

Alienation Test Results
Your Scores

Meaninglessness = 7
Cultural Estrangement = 18
Powerlessness = 13
Normlessness = 19
Estrangement from Work = 8
Social Isolation = 18

Scores should range between 5 and 25.
Scores from 5 to 11 could be considered "low,"
from 12 to 18 "moderate,"
and from 19 to 25 "high."

aastake möödas

2006-09-14T15:19:00.000+03:00

peaaegu aasta aega pole enam kirjutanud. hmmm...

lugege kindlasti "tiibeti raamatut elust ja surmast"

side lõpp.

tore, et meie hulgas on ka mässajaid : )

2005-09-26T17:18:00.000+03:00

netis tuhnides leiab ikka igasuguseid asju...

A k t s i o o n nr 1

Kolmapäeval, 16. veebruaril kell 15.00 Viru tänava alguses, uue tarbimistempli jalamil annab Kiirgava Aju võidukas rusikas maksahaagi ühiskondlikule kokkuleppele.
Anarhotantristlik presentatsioon

TEE ÕNNELE LÄBI TARBIMISE ehkRAHA KAUNISTAB INIMEST

Kavas: Isiksuse ja ühiskonna lahkamine, Õnn ja vahendid selle saavutamiseks, Raha materialiseerimine, Vaesuse likvideerimine.

Kiirgav Aju on uus, kolmanda aastatuhane õpetus. Kiirgav Aju on avastanud uue ja universaalse tee õnnele ja leppimisele. Meie vahend on anarhotantra. Meie eesmärk on üleüldine õnn. Meie lipukiri on “ÕIGE!”, meie tee on õige.

Aktsiooni ametlikud loosungid
ÕIGE!
MEIL ON IGAV
TARBI KIIREMINI!
ROHKEM LÕBU!
OSTA ROHKEM!
RAHA KAUNISTAB INIMEST
VAESUS ON RÕVE
VAESED HAISEVAD
RIKKUS = ÕNN
RAHA ON HEA
OSTA IGA HINNA EEST
ROHKEM ASJU!
TÖÖTA VEEL!

Tule, vaata õpi!

Om Money Padme Hum!

vt. ka http://www.hot.ee/hnz/

plaanid ja tegelikkus

2005-05-30T10:07:00.000+03:00

eelmisel neljapäeval kirjutasin:

"praegu siin mõtlen, et mida ma nüüd edasi teen. mul on kella 12x lennukipilet londonisse, aga ennist kuumas vannis ligunedes mõtlesin asja üle järele ja otsustasin mitte minna." : )

eks neid reise ole mitmesuguseid. mõned toimuvad, mõned mitte. ja võibolla ongi parem, et kõik ei toimu. ma ei saa muidugi kunagi teada, mis oleks juhtunud, aga vähemalt käitusin ma oma sisehääle järgi. oli küll ilus plaan minna glasgowsse, leida töö ja raha teenida, kuid alati ehk ei tasugi oma plaane teoks teha. sest tegelikkus muutub kiiresti, ja mis eile oli õige, ei pruugi seda enam täna olla.

täna tekkis mul uus plaan. õigemini üks vana tuli taas meelde ja mul on tunne, et selle teen küll teoks. aga ma ei ütle teile, mis plaan see on, sest kui plaanidest liiga palju rääkida, siis need ei realiseerugi (see ei ole mitte ebausk, vaid mu enda kogemus). selleks, et asjad teoks saaksid, tuleb lihtsalt teha nii, et nad teoks saaksid. lihtsalt teha, mitte rääkida, sest rääkimine ei mõju plaanidele hästi.

hmm, pean nüüd selle viimase lause üle ise ka järele mõtlema... sest leian end pahatihti oma plaanidest rääkimas. see komme tuleb küljest ära harjutada. TEHA on vaja! teha ja mitte möliseda! lähen ja TEEN midagi kohe praegu.

Alan Watts on kirjutanud

2005-05-29T22:57:00.000+03:00

Sõnad on vaid helid, mis tähistavad ja märgivad midagi muud kui iseennast. Rahapaberid tähistavad jõukust, maakaardid maakohti ja ka sõnad tähistavad alati midagi muud. Selline heli nagu «vesi» ei tee meid märjaks. Seda heli ei saa ka juua. See tähendab, et sõna on vaid sümbol ja tähistab midagi muud kui iseennast. Ja siiski me ütleme, et sõnadel on mõte. Ja inimesed lähevad peast segi, sest nad tahavad, et elul oleks mõte nagu sõnadelgi /.../ Me kurname ja tapame üksteist, oleme üksteise vastu alatud, kuigi meil pole selleks vähimatki põhjust. Me võime seda siiski ka mõista ja läbi näha, me võime aru saada, et kogu elu on nali.

Beppu-Tokyo-Moskva-Riia-Põlva-Otepää

2005-05-03T06:47:00.000+03:00

Viimane peatuspaik Kyushul oli Beppu. Lahe koht. Kusagil mujal Jaapanis pole vist onsenide konsentratsioon nii kõrge kui seal. Kuumad allikad voolavad ka tänavate alt läbi, nii et kanalisatsiooniaukudest tõuseb valget auru, mis lõhnab kohati väävli järgi. Kui linna kõrgemalt vaadata, siis näeb kõikjalt tõusmas kuuma auru. Käisin läbi ka selle linna kuulsad 9 põrgut. Need on kohad, kus maa seest purskab välja kuuma või keevat vett, mis on kas valge, punane, savine või sinine. Päris cool!
Onsenid seal õnneks siiski nii kuumad pole. Esimesel päeval läksin kohta, kus nägin korstnast auru tõusmas ja avastasin sealt omapärase aurusauna, väga mõnus koht. Teisel päeval käsin hommikul kuumas liivavannis ja pärast veel kahes onsenis. Jaapanis olles on vannis käimine yks neid asju, mida kindlasti teha tuleb! Ja võimalikult palju.
Beppust tagasi Tokyosse hääletamine läks yle ootuste kiiresti - 26 tundi. Vahemaa on kusagil 1200 km. Häälega liiklemine on siin ikka väga mugav!
Nyyd olen Tokyos tagasi, Yousaku pool. Kui temalt paar nädalat tagasi kysisin, kas ma tema pool ööbida saan, siis ta vastas, et saad kyll, aga mu korter on nii sassis, et selle koristamine võtab kahel inimeselgi 2 päeva aega. Tol korral pidasin seda viisakaks keeldumiseks, kuid kui ta hiljem ise välja pakkus, et võiksin seal ööbida, siis otsustasin minna. Suur oli mu yllatus, kui seda korterit nägin! WOW, vot see on poissmehe korter! Põrandaid kattis yhtlane, 5 aasta paksune kiht raamatuid, ajakirju ja riideid. Peldik oli täielik peldik ja ega köökki oluliselt paremas seisus polnud. Hakkasime siis eile koristamisega pihta. Viisime suure hunniku ajakirju ja mangasid prygimäele ja tegime elutoa põrandale piisavalt palju ruumi mu magamisaseme jaoks - oaas kõrge prygihunniku vahel. Täna koristasime ka paar tundi. Nyyd on korter juba enam-vähem elamisväärne, kuigi tööd on veel kõvasti. Täna lähme yhte lahedasse onseni looduse keskel ja homme öösel all-night in Tokyo.
Uskumatu, et juba neljapäeva öösel Põlvas olen. Ja reedel kohe rattaretkele! :) Kui selles jutus on mingi moraal, siis on see järgmine: on oluline teha asju, mis meeldivad ja võimalikult palju.

27/04/2005 fukuoka

2005-04-27T10:23:00.000+02:00

ilmad on siin palavad ja vannid kuumad. esimene koht, kuhu siia j6udes läksin, oligi avalik vannimaja. seal on 4 erineva mineraalide sisaldusega kuuma vanni ja yks kylm vann. lisaks veel saun, mis ei ole eriti kuum, kuid paneb kiiresti higi jooksma. väga lahe koht! pärast korralikku ligunemist tervendavates vetes läksin linna peale. mees, kes pidi mulle pinda pakkuma, ei vastanud telefonile. läksin parki ja v6tsin einet. yks tyyp s6itis rattaga mööda ja kysis, kuidas mul läheb. vastasin, et mitte k6ige halvemini. hakkasime juttu rääkima. mark on ameeriklane ja 6petab siin inglise keelt. selgus, et ta on m6ned aastad tagasi eestis käinud ja tal on isegi eesti s6pru. andsin talle yhe bellamorkanali sigareti ja juttu jätkus kauemaks... kui olime tykk aega rääkinud, pakkus ta välja, et v6in vabalt ka tema pool ööbida. nii ma siia sattusingi. 2 6htut meeldivaid vestlusi, head toitu ja erinevaid 6llekokteile (ma ei teadnud, et ameeriklased 6llekokteile teevad) . eile käis kylas mike, kelle pool ma muidu ööbima pidin. hea toit, 6lu ja ropud anektoodid...
nyyd hakkan minema järgmisesse linna - kurume, kus mind ootab härra nonoue, kellega tokyos hotellis tutvusin. mis nii viga reisida, kui maailm lahkeid inimesi täis on!

veepäev, 20. aprill

2005-04-19T10:06:00.000+02:00

kuupäeval käisin õhtul shinjukus tehnikapoes. mõtlesin, et yodobashikamera on 9ni avatud, aga selgus, et lausa 10ni! mulle meeldib siinsetes tehnikapoodides ringi vaadata. isegi kui midagi ei osta, on selle kaubakülluse vahel ringi jalutamine tore kogemus.
10:20 kohtusin jonasega shibuyas. käisime sushibaaris. pärast seda võtsime kombinist veel ühe õlle ja jalutasime. nii ma oma viimasest rongist maha jäingi. jalutasin läbi öise linna shinbashist roppongisse. telefoniraamatust rebitud linnakaart mu kohalejõudmist oluliselt ei kiirendanud, nii et jõudsin kuue puu juurde alles kella kahe paiku. jalutasin, käisin netis ja istusin kohvikus. pool 6 väljuva esimese rongiga sain sealt tulema. siis tiirutasin poolteist tundi yamanote peal, et magada ja aega parajaks teha.
eile magasin terve päeva ja õhtul läksin jälle välja, seekord aoyama kanti.

täna pidi esialgsete plaanide kohaselt olema see teele asumise päev, aga ilm on sitt. nii et lükkub vist homsesse. ongi hea rahulik täna asju pakkida ja marsruuti paika panna.

shinjuku - üks tokyo suurimaid keskusi, särav ja lärmakas
shinbashi - jaam, kust algab monorail nimega yurikamome, mis sõidab odaibale
roppongi ("kuus puud") - koht, kus on liiga palju neegreid ja ööklubisid
yamanote - rongiliin, mis tiirleb ümber tokyo keskosa
aoyama - kallis elamurajoon, kus on palju jazz-baare, haruki murakami elukoht.
kuupäev - esmaspäev
veepäev - kolmapäev
kombini - "convinient store" avatud 24/7

18. aprill, tokyo

2005-04-18T07:42:00.000+02:00

pole enam ammu mahti kirjutada olnud. tänasest sai mul siin missioon taidetud. Reis läks väga hästi. Kliendid ja tellijad jäid tööga rahule. Lõpp hea, kõik hea.
Nüüd olen jalle hr. Kitsniku pool Odaibal, kus 14nda korruse aknast näeb lähedalt mööduvaid lennukeid. Hea tunne, kui töö on tehtud.
Täna vaatasin "Metropolist" ja nägin, et paar päeva tagasi esines siin asian dub foundation. Deem! Norah Jonesi vist ei viitsi kuulama minna, aga Pat Metheny kontserdit võiks täitsa kaaluda.
Ilm läheb jälle sitaks, aga muidu on kõik OK.

meenutus

2005-03-31T17:24:00.000+02:00

uks vaheseid pilte mu lapsepolvest. skännisin sisse, et kaduma ei laheks...
ei tea, millest see noor pioneer mõtleb...

täna

2005-03-29T11:49:00.000+02:00

Täna sai mul kuusteist kuud istutud. olen oma aja ära istunud. nüüd aitab, hakkan elama vaba inimese elu.
raamatud on kastides, riided ka juba osaliselt kilekottides ja valmis vanemate juurde viimiseks.
pakin kokku oma senist elu, et alustada uut. :) Reisima! Olen sellest alati unistanud ja just nüüd on aeg seda teha!

Kui teel aega ja võimalust on, kirjutan siia ka üht-teist oma teekonnast.

karma & stuff

2005-03-03T17:04:00.000+02:00

Veidi budismist kah:

Karma on sõna, mis tähendab sanskriti keeles "tegu" ja sarnaneb eestikeelse sõnaga "karm." See on nagu gravitatsioongi üks põhilisi jõude. Karm värk ühesõnaga. Me kõik oleme siia tulnud oma karmi karmaga: suure sitahunnikuga eelmistest eludest. Ise oleme selle pasa endale kukile võtnud ja ise peame sellest lahti ka saama. Kui ei saa, siis on see koorem ka järgmises elus sama raske. Ise otsustame, ise teeme, ise vastutame tagajärgede eest.
Karma annab end kõige rohkem tunda just siis, kui asjad lähevad kuidagi vägisi nii, nagu sa ei osanud ette näha, s.t. halvasti. Ja sellised situatsioonid põhjustavad kannatust.
Karma võib meid kokku viia teatud inimestega ja neist jälle lahutada, karma võib meid juhtida kohtadesse ja situatsioonidesse, kust avaneb uks uude ellu, karma võib meid ka rongi rööbaste alla heita. Ta võib meiega teha mida iganes! Ja mis on point? Point ongi vist see, et peame oma saatuse vastu võtma. Ja mitte lihtsalt vastu võtma, vaid sellest õppima ja jälle edasi minema. Tähtis on oma sitt karma neutraliseerida ehk halvad teod ümber teha. Väljend "karmavõlg" viitab sellele, et võlgnen midagi oma "tegudele" või et olen teinud midagi sitasti ja nüüd pean tegema uuesti, sest ütles ju vanarahvaski, et "mis sitasti see uuesti." Elu ongi üks uuesti tegemine. Teeme kogu aeg uuesti. Ja kuna karma on "tegu," siis just tegevusega me seda karmat kogu aeg loomegi. Nii et elamine ja tegemine on karma loomine...

Action, man!

Netis tuhnides leidsin sellise lõigu: Buddhists, however, saw that karma acts in feedback loops, with the present moment being shaped both by past and by present actions; present actions shape not only the future but also the present. This constant opening for present input into the causal process makes free will possible. This freedom is symbolized in the imagery the Buddhists used to explain the process: flowing water. Sometimes the flow from the past is so strong that little can be done except to stand fast, but there are also times when the flow is gentle enough to be diverted in almost any direction.

Nii et meil on olemas vaba tahe, mis tähendab seda, et me võime teha täpselt selliseid tegusid, nagu ise tahame s.t. luua sellist karmat, nagu ise tahame. Mida see vaba tahe siis veel peaks tähendama? See tähendabki valikuid. Oma praeguste mõtete ja tegudega loon ma oma tulevikku (mis on tegelt ju illusioon, sest olemas ongi vaid praegu). Kõik on üks hetk, kõik ajad on korraga. Sellest on raske aru saada, aga nii nad räägivad. "Praegu" on igavik. Nii et just nüüd on aeg tegutsemiseks. Kui nii, siis on ju äärmiselt oluline, mida me teeme. Mina igastahes lähen kõigepealt peldikusse.

Mis sunnib Sind hommikul voodist tõusma?

2005-03-02T10:05:00.000+02:00

Enne pikka ja nüristavat tööpäeva pole ju sugugi meeldiv ärgata... Miks me siis ikkagi ärkame?
Kas selleks motivaatoriks on raha? Kui raha ei saaks, siis ei tõusekski? Ma arvan, et see on oluline küsimus. Milleks ma hommikul voodist tõusen? Seda peaks endalt igal hommikul küsima.
Sest kui ei ole mõtet tõusta, siis võiks ju magada... Mis see on, mis Sind ärkama sunnib?

Minuga on lugu selline, et kui eile hommikul seda endalt küsisin, siis ma ei suutnud küll välja mõelda muud motivatsiooni peale raha. No miks krt ma sinna lähen? Ikka sellepärast, et kuu lõpus saab nutsu. Kui raha ei saaks ega siis ikka ei läheks küll! Kurb kuid tõsi, tõsi aga kurb.

Kuid motivatsiooniks ei tohiks olla ainult raha, sest selline elu teeb inimesest masina, roboti, kelle kütuseks on raha. Kuid mis siis peaks mind ärkama sundima? Esiteks ma arvan, et miski ei pea ärkama "sundima." See peaks toimuma kuidagi iseenesest või meeldivalt. Et ma nagu tahan midagi teha (vs. midagi saada), midagi korda saata. See tegemine iseenesest peakski olema eesmärk. Siis ma toimin. Toimimine on see, et ma kasutan oma potensiaali, energiat ja aega asjadele, mis on MINU jaoks olulised ja mida ma tahan teha. Kuid kui ma teen asju, mis ei ole mulle olulised, vaid on olulised kellelegi teisele, siis ma olen ori või prostituut või kes iganes - inimene, kes pakub raha eest oma teenust. Kurb aga tõsi, tõsi aga kurb, ma olen prostituut. Selles pole iseenesest midagi halba. Me ju kõik oleme natuke...
Aga kui ma olen kaua aega prostituut olnud, siis muutun ma enda müümisest tekkiva ängistuse suhtes immuunseks, küüniliseks inimrobotiks, kelle humaansed omadused hakkavad kaduma.

Aga äkki ongi lihtsam olla robot? Inimestel on ju palju muresid! Näiteks kasvõi see, et milleks hommikul ärgata...

üks katse

2005-02-18T16:38:00.000+02:00

Küsige kümnelt sõbralt-tuttavalt, kas nad on õnnelikud inimesed, ja seejärel otsustage, kui paljusid nende hulgast, kes vastasid jaatavalt, te usute.

tekst ja elu

2005-02-15T11:40:00.000+02:00

Vaatan, et mõned lugejad ei ole aru saanud, mida ma oma eelmise sissekandega öelda tahtsin, ja samas olen üllatunud, et mu blogi nii aktiivselt loetakse! Eelmise selgituseks ütleksin ainult, et tekstimaailm on midagi muud kui reaalne maailm. Tekst ja elu on täiesti eraldiseisvad reaalsused. Tekstil on oma loogika. Reaalsuses puuduvad konfliktid, tekstis on need aga olemas, ja samuti meie peas. Kirjutades toimub liikumine elust teksti, lugedes vastupidi - tekstist ellu. Kesse viitsiks lugeda tekste, milles pole konflikti? Pole konflikti, pole ka lugu.

Tahaks juba nagu sellest teemast mööda saada, aga täna öeldi mulle jälle, et "su blogi järgi on sul mingi jama." :D Irw. no täpselt nii ongi, nagu selles eelmises rääkisin!

Kas mul on jama? Well, tegelt ju ei ole! Ma arvan, et see, kuidas sul läheb, on alati subjektiivne hinnang ja ei sõltu väga palju "reaalsest" situatsioonist. Inimesel läheb täpselt nii hästi, kui hästi ta arvab, et tal läheb. Me ju loome oma mõtlemise ja meeleseisundiga need situatsioonid, milles oleme. Ja situatsiooni hindamine on ka alati subjektiivne. Need, kes arvavad, et neil läheb sitasti, üldiselt elavadki sitta elu. What you think is what you get.
Kui paljud vastavad teie küsimuse peale, et neil läheb hästi? Enamasti on vastuseks: normaalselt. Mida see veel tähendab? Mulle tundub, et Eestis ongi "normaalselt" ainuke vastus, millega rahule jäädakse ja mille peale enam küsimusi ei tule. Kui sa ütled, et sul läheb hästi, kuulud sa automaatselt vähemuse hulka ja sind vaadatakse kahtleva (vahel ka kadeda) pilguga. Kui ütled, et läheb sitasti, siis küsitakse miks ja hakka siis seletama... kõige parem on öelda "normaalselt" sest selle vastusega jäädakse rahule. Aga mis ma siin jahun, fs on eestlastest kirjutanud nõnda:

kes need eestlased yldse on?
see on väike rahvas
kirglik nagu itaallased
aga sissepoole
väljast see ei paista
tunded nagu tuleleegid
põletavad sisikonda
lauldakse ainult siis
kui ollakse karjas koos
või juba nõnda purjus
et keegi enam viisi ei pea
ja see on mõistagi hirmus
mine parem loomaaeda
kuula hyääne ja hunte
nemad on kindlalt puuris...
siis kui eestlane armub
kõik läheb seespool sassi
heal juhul päästab
tavaline depressioon
juuakse palju viina
mõnikord piiritust
tehakse enesetappe
mõni poob ennast üles
teine lõigub veene
need jäävad tihti ellu
yks ei jäänud
vedas
aga tema oligi erand
legend juba eluajal
kui on raha ja relvaluba
siis võib osta pyssi
yldiselt ollakse vaid
niisama omaette
loetakse raamatuid
mõni kuulab öö otsa
lauljat kes poos end yles
teine uurib lõunamaa rahva
muistset pyhakirja...
enamasti ju jäädakse ellu
kuni tuleb loomulik surm
loomulik surm on see
kui sind ei tapeta ära
kui sa ennast ise ei tapa
kui sa ei jää auto alla
või ei juhtu muud õnnetust
mis on õnn ja mis on õnnetus
see on muidugi hämar
kumb see on kui sa sünnid siia
lõikavasse külma
põhjamaisesse pimedusse
mereäärsesse niiskusesse
hingama sisse tööstusjääke
jooma myrgist murerohtu
mis soojendab kylmunud keha
ja aitab unustada
teeb su meeldivalt lolliks
vahel sellest välja ei saagi
eks ka mina teinekord võtan
aga mu isa
enam ei joo
varem ikka võttis
pani kohe kõvasti
vene meestega kärakat...
kliima on meil ju niiske
pime kylm ja tuuline
valget aega on vähe
sellepärast tulebki
teha majale väiksed aknad
mis sealt väljast ikka
tuleb nii väga head
ja seinad peavad olema paksud
teeme tugevaid maju
meie rikkus on paekivi
raske näotu ja hall
oleme visad ja töökad
kui ikka veel aru ei saanud
siis ma kordan yle
kange alkohol ja kultuur
nemad hoiavad elus
muidu me kylmuks surnuks
või läheks päris hulluks
kirglikud nagu me oleme.

Ja nüüd ma küsin: kas kodanik indrek mesikepp mõtleb tegelt ka nii?

miks mina ei ole mina

2005-02-11T14:45:00.000+02:00

seoses väikese märkusega mu kirjutiste negatiivse tooni suhtes hakkasin mõtlema, et on ilmselt väga inimlik ajada segamini autor ja inimene ise. raamatute autorid ütlevad tihti, et "ärge samastage mu tegelasi minuga." aga ikkagi nagu tahaks... tahaks ikka arvata, et Nabokov ihaldas tegelt ka väikest Lolitat, tahaks arvata, et Õnnepalu sooritas tegelt ka mõrva (vähemalt mõttes), tahaks arvata, et Sauter keppis koridoris trepikäsipuu najal mafioso narkarist tüdruksõpra ja et Hesse rüüpas maagilises teatris hallutsinogeenset märjukest.

Kui me ei usuks, et teoste taga on autori poolt tõeliselt läbielatud sündmused, siis tunneksime end ilmselt kuidagi petetuna: et näed, kirjutab ju, aga ise ei ole seda läbi elanud!

Mina pole muidugi Hesse, Õnnepalu või Sauter, aga kui ma midagi kirjutan, siis kas see, kes kirjutab olen mina, või on see hoopis keegi teine; keegi, keda kirjandusteoorias nimetatakse autoriks või siis "implied author", "narrator?"

Ja kes ma üldse olen?
Ma arvan, et mina ei ole mina. Ma ei ole see, kelleks ennast pean. Ma ei ole see, kelleks te mind peate. Ma olen see, kes ma olen. Ma loodan, et te nüüd selle peale kohe telefoni ei haara ja mulle kiirabi järgi ei kutsu... : ) Aga tõsiselt. Ma arvan, et me ei ole need, kelleks end peame. Sellega ei taha ma ka öelda, et ma valetan, kui midagi kirjutan. Ei valeta. Aga see mina, kes paistab välja tekstis, ei ole seesama, kes siin istub ja kirjutab. Hmm. Läks vist segaseks...
Ühesõnaga, autor on ka fiktiivne tegelane. Kui ma midagi kirjutan, siis ju on mul selleks mingi põhjus. Ma usun ka, et kirjanikud kirjutavad asjadest, mis neile korda läheb, aga see ei tähenda, et igast reast ja sõnast peaks otsima seda inimest ennast. Autor jutustab ikka mingit lugu, ja tal on oma suhe selle looga - nii nagu lugejatelgi. Comprendo?

väljas jälle ilus ilm : (

2005-02-10T11:43:00.000+02:00

eino, ma ei saa siit kontorirotiurust ikka veel kuhugi välja. tuleb veel tükk aega sitsida ja riste seinale kraapida.

Chillida tahaks... nagu siis, aastal 65...

Miks me ennast piiname?

2005-02-09T11:08:00.000+02:00

Sellise ilmaga istuvad vabatahtlikult hämaras toas või kontoris ainult idioodid ja haiged. Ka mina istun päevavalguslampide all, arvuti taga... Vabatahtlikult. Keegi ju ei käsi mul tööl käia. Miks ma siis seda ikkagi teen?
See on hea küsimus! Tahaks kohe värdjalikku kapitalistlikku süsteemi süüdistada, aga tegelik vastutus lasub ikkagi minul endal... : (
Miks ma olen valinud kõigist ajaveetmise võimalustest just selle, ühe nõmedama? Ma kulutan 8 tundi (tervelt kolmandiku!) oma päevast selleks, et magamisest ülejäävat kolmandikku meeldivalt sisustada. 8 tundi tööd selleks, et järgmine 8 oleks lahe. Aga miks mul ei võiks olla 16 lahedat tundi päeva jooksul? See ju parandaks elukvaliteeti 100%! : )

Järgnev on edasiarendus Jüri Ehlvesti loengust "kullakontolt õnnekontole."

Väljas on kuldne ilm ja meil on aeg, mis on kulla väärtusega... Kuid selle asemel, et oma väärtuslikku ajaressurssi õnnekontole kanda, kanname selle rahakontole...
Ühe kuu jooksul ajakontolt maha kantud 160 tundi võrdub ca. 6000 krooniga rahakontol.
Kuid kas 6000 krooni on väärt 160 tundi mu väärtuslikku aega? Tervelt 160 tundi mu elust ja vastutasuks imaginaarne rahasumma mu Hansapanga kontol! Heh!
Aeg on tegelikult palju kallim, aeg on hindamatu. Miks me seda siis nii odavalt müüme? Sellepärast, et me ei väärtusta seda piisavalt. Kui aeg oleks meie jaoks kulla hinnas, siis ilmselt kasutaksime seda säästlikumalt.

Mina olen oma otsuse teinud. Avasin hiljuti õnnekonto ja kogun sinna investeeringuid. Kui sinna on kogunenud piisaval kogusel õnne, siis ei ole selle rahaks konverteerimine enam mingi probleem. : )

8. veebruar, vastlapäev

2005-02-09T02:01:00.000+02:00

Miks mitte on alati hea küsimus. Miks mitte kirjutada blogi? Polegi ühtegi mõistlikku põhjust...
Mu MSNi nimi on juba teist päeva "learning the human game," mis tuleb sellest, et kuulasin Alan Wattsi loenguid.

...We thought of life by analogy of a journey, with a pilgrimage which had a serious purpose at the end, and the thing was to get to that end... success, or whatever that is, or maybe heaven - after you are dead. But we missed the point the whole way along. It was a musical thing and we were supposed to sing or to dance while the music was being played...

Praegu kuulan mingit Cafe del Mari plaati üle pika aja. Päris hää seegi. Peaks tegelt midagi asjalikku tegema, sest pole täna sittagi asjalikku veel teinud.