Monday, July 27, 2009

Kähkukas Ruitlase Naisega

Lugenud Kenderi kirjutist, ostsin eile Ruitlase Naise, sest see tundus paljutõotav. Tõepoolest, nagu keegi oma blogis juba on kirjutanud, käest seda naljalt ei pane: lugesin seda järjepanu vast 2 ja pool tundi, seejuures tegin raamatut käest panemata ühe sigareti, käisin peldikus, jõin teed ja rääkisin sõbraga, kes raamatu keskel helistas ja külla tahtis tulla (kuid ma ei tahtnud lugemist lõpetada), ja nõnda ma selle siis ühe jutiga lõpuni lugesingi. 

Päris naerma, nagu Kenderit, see teos mind ei pannud. Kuigi lugemine on ladus ja kohati lõbus, oli selle taustal tunda kibedust, loobumist ja lootusetust. Või oli tegemist ainult minu tunnetega, mida see tekst tekitas? Olen meeste ja naiste suhetest üsna samamoodi mõelnud, nagu selles raamatus, ja see on ka üks põhjuseid, miks ma naisevõtu koha pealt eriti agar pole olnud. Nüüd, seda raamatut lugedes, sain justkui kinnitust, et täpselt nii hullud - või veelgi hullemad - need asjad ongi... see ehk tekitaski kibeda tunde? 

Ruitlase Naine ületab aega ja ruumi. Igapäevase elu detailid on karikatuurse täpsusega välja joonistatud, tegelaskujudeks Tavalised Inimesed meie keskelt ja probleemid igipõlised - kõik see tekitab ajatuse tunde. Tegevus toimub kusagil Lollide Maainimeste Alevis, mingis Linnas ja külas. Tegelasteks Naine, Persekukkunud Hipi, Mükoloog, Väike Naine, Kadunud Naine, Kirglik Naine jt ning selle keskel Mees - tegelane, kes kirjutab luuletusi ja joob ning Naist "mitte pettes" Teiste Naistega seksib. Lugu räägibki suhtest tema ja Naise vahel selle algusest lõpuni ning põimib sisse ka selle taustal oleva maailma - tänapäeva Eesti. Ta on Mees Naiste Maailmas, nagu võrku püütud putukas ämblikuvõrgus, kes enne surma end vabaks rabeleda püüab. Aga surm saabub siiski vältimatult - vähemalt Naise jaoks on Mees pärast lõplikku lahkuminekut surnud.

Teose puhul liigutas mind selle inimlikkus ja ausus. Asjust räägitakse nii, nagu need ühele tundlikule ja ausale Inimesele paistavad: inimesed on enda loodud maailma vangid, kes oma tarbimishullusest, ihast ja sõgedusest tuhmistatud mõistusega, või selle puudumisega (Naine), oma elu elavad. Lisaks veel Naiste võim Meeste üle, manipuleerimine ja alandamine. Lugu on mõnes mõttes üsna kurb, kuid lugedes hakkas Elu tunduma pigem naljaka teatritükina - me näeme ju seda iga päev endi ümber! Ruitlane on suutnud ka meie tarbimisbuumi  väga lihtsalt ja tabavalt kokku võtta:

Lollide Maainimeste alevis algas laenuvõtmise buum. 
"Meil on niigi üle poole sissetulekust järelmaksude all," laitsin mõtte maha. Aimasin halba, Naise silmad särasid halbaennustavalt ja meeleolusõrmus sõrmes näitas erutusseisundit. 
"Mis siis," ei jätnud Naine, "heal järjel Välismaa Inimesed leanudest ainult elavadki." 
"Milleks meile seda raha vaja on?" ei saanud mina ikkagi aru. Loetelu, milleks raha kohe vaja oli, oli väga pikk - lastevoodid, põrandavaibad, valgustid...
Minu vastuseis Naisele ei lugenud. Heal järljel Välismaa Inimesed mõtlesid juba ammu enne vana laenu kustutamist uue peale. Ja selle peale, milleks saadavat raha kasutada. Ja peale selle elas Inimene Naise sõnul ainult ühe korra! 

Ruitlast prosaistina iseloomustab mingil määral vonnegutilik olukirjeldus - vaatenurk on justkui teise planeedi asuka oma, kes siinsete inimeste elu ülitabavalt kirjeldada oskab. Lisaks kumab läbi midagi sauterlikku. Tekst on lakooniline, humoorikas, tabav ja kaasahaarav. Eks ta sellepärast olegi selline kahe tunni romaan. 

Pärast lugemist jäävad kummitama väiklus, kired, tülid, üksteise ärakasutamine ja rahamured... aga ei sõnagi armastusest. Minategelane kujutab maailma mehaanilisena, kirjeldab oma kogemusi detailselt ja näib selle kõige üle muigavat. Samas jääb ta ise tagaplaanile ja ongi justkui üks õnnetu putukas, kelle ainsaks lohutuseks saab olla surmava ämbliku võrgust pääsemine mitte-surmava ämbliku võrku. Enesest loobumine ja Naisele allumine näibki olevat Mehe paratamatu saatus. Vähemalt on putukal huumorimeel, mis teisi samas situatsioonis olevaid isaseid putukaid rõõmustada ja lohutada võib: elu ongi selline, lepime sellega ja katsume kuidagi hakkama saada. 

"Jumal, kui sa oleksid veel tunnikese ta jalgu koos hoida suutnud, oleksin jõudnud esimesele bussile ja pääsenud."

Romaani tegevus jääbki sümboolselt ajateljele, mis algas sellega, kui naine jalad laiali ajas ja lõppeb sellega, kui jalad taas sulgusid - ehk siis võrku sattumine ja sellest pääsemine. Selle vahele jääb kogu suhtedraama - kooselu, abielu ja lahutus. Kindlasti soovitan seda lugeda kõigil keskealistel abielumeestel ja ka nendel, kelle jaoks need saatuslikud jalad veel avanenud ei ole. 

Lõpetuseks Ruitlase kokkuvõte Mehe ja Naise kooselu võimalikkusest: 

"...tuleb pärast eelnenud lugusid tunnistada, et kooselu Mehe ja Naise vahel on võimalik. Mööndusega, et see ei ole mingi elu. Sestap, elagu see, kellele meeldivad orbitaaljaama kitsad tingimused - lihaste kärbumine, kaaluta olek, kateetri kaudu kusemine ning pidev pealesunnitud nuss. 

Kosmoseturism on tavalise Mehe jaoks natuke liiga kurnav ja kallis. 
Kõige liigutavam osa abielust on lahutamine ja ühisvara jagamine. Näib, nagu oleks kõik ühekorraga ajas tagasi läinud sinna suhte algusesse, kus Naine on õrn ja haavatav ning sulle, Mehele, tundub korraga, et on antud veel üks võimalus kõike muuta: 

Jumal, Jumal, hoia veel viisteist minutit ta jalgu koos, ma jõuan esimesele bussile ja pääsen!"


Sunday, July 26, 2009

Alan Watts õpetab nõusid pesema

Aeg-ajalt tuleb ikka tagasi pöörduda vana hea Alan Wattsi juurde. 

"Tehke tööd nii nagu te mängiksite ja ärge hetkekski mõelge, et peate seda tõsiselt võtma."

Thursday, July 16, 2009

Millises maailmas me elame?

Kirjutama ajendas sellenädalane uudis inimõiguslase Natalja Estemirova tapmisest. Tegu on ilmselgelt järjekordse Putini süsteemi ohvriga, kirjutab Andres Herkel. Naine, kes kritiseeris võimu ja sõjakuritegusid, võeti tänaval "tundmatute" poolt kinni, topiti autosse ja lasti kusagil metsas sõelapõhjaks. R.I.P.

Vot ja sellised asjad toimuvad siis planeedil Maa aastal 2009. Kui kaua veel?

See maailm on üldse imelik. Nagu Bill Hicks ütles, et mis maailm see selline küll on, kus kõik head inimesed tapetakse - Jeesus, Gandhi, Kennedy, John Lennon... "And Milli fucking Vanilli walks the planet..." Või siis kommunismi kuriteod, mille eesmärgiks oli mõtlevate inimeste kõrvaldamine. Et rahvamass oleks rumal, nüri ja kergesti kuuletuv, et süsteem saaks rahulikult oma võigast agendat täita, et deemonid saaksid söönuks... Kambodias võis isegi prillide kandmise eest kuuli saada! See on ikka nii haige, et ei olegi midagi öelda.
Kerlil on õigus - Armastus on surnud. Aga kas surm on lõplik või on see lihtsalt üks sündmus lõputus elus?

Budismis on võrdkuju, et inimelu on sama haruldane ja väärtuslik nagu see kui suures ookeanis ujub kilpkonn ja pinnal hulbib lauajupp, milles on väike auk, ja see kilpkonn pistab juhuslikult kusagil pea veest välja ja see juhtub olema just see koht, kus asub auk selles lauajupis. Nii sünnivad inimesed maailma. Seega on elu budismis väga hinnas ja seda peaks kasutama väga targalt. Kõigepealt ongi vaja mõelda, mis on oluline.

Jeesus ja Buddha rääkisid juba 2000 aastat tagasi, mis on oluline, aga kas inimesed on kuulanud?

Põhimõtteliselt on kõik religioonid ühesugused, s.t. nende tuum on üks ja väljendatav ühe sõnaga: Armastus. See tähendab, et kõik on üks. "Armasta oma ligimest samamoodi nagu iseennast" viitab selgelt, et mingit vahetegemist ei ole vaja. Advaita tähendab ka mitte-kahesus ehk siis ÜHESUS. Ja Buddha ütles ka, et miski ei eksisteeri kunagi täiesti omaette; et kõik on kõigega seoses. Kõige ühena tajumine ongi Armastus. Not two, just ONE.

Mulle tundub, et tegelikult on kõik ikkagi meie teha. Et milliseid valikuid me teeme. Sellest sõltub meie saatus ja meie maailma saatus. Kuigi võib ka öelda, et meie ei saa midagi teha ja ka see on õige. Aga ikkagi - valikuid saame teha, ja põhiline valik ongi: Hirm või Armastus? Ehk siis kas kahesus või ühesus? Sellest valikust lähtub kogu meie maailmapilt ja kõik muu, mida ei oska ettegi kujutada. Võime end mõelda haigeks, aga võime ka jõuda kujuteldamatutesse kõrgustesse. Kõik on valik.

Mina olen otsustanud keskenduda positiivsele ja näha maailma optimistlikult, sest halvale keskendumine suurendab halba meis endis ja maailmas ning ei ole kuidagigi produktiivne. Lihtne see ei ole. Vähemalt esialgu. Aga ma arvan, et see on õige valik. Just selline, mida ma selle kilpkonnana tegema peaksin.

Jõuan ka pointini: See, millises maailmas me elame, sõltubki meie valikutest. Üks asi on suhtumine - saan suhtuda kas + või - ja juba see muudab mu kogemust reaalsusest ja teine asi on see, milline mõju on minu valikutel sellele reaalsusele enesele. Ehk et me ise oleme maailma loojad.

Seega tuleks küsida: Millises maailmas me tahame elada? Ma arvan, et enamus inimesi ei soovi elada selles maailmas, kus John Lennonid, Ghandid ja Martin Luther Kingid tapetakse. Vaja on luua uus maailm ja sellest saame me kõik oma valikute abil osa võtta.