Päris naerma, nagu Kenderit, see teos mind ei pannud. Kuigi lugemine on ladus ja kohati lõbus, oli selle taustal tunda kibedust, loobumist ja lootusetust. Või oli tegemist ainult minu tunnetega, mida see tekst tekitas? Olen meeste ja naiste suhetest üsna samamoodi mõelnud, nagu selles raamatus, ja see on ka üks põhjuseid, miks ma naisevõtu koha pealt eriti agar pole olnud. Nüüd, seda raamatut lugedes, sain justkui kinnitust, et täpselt nii hullud - või veelgi hullemad - need asjad ongi... see ehk tekitaski kibeda tunde?
Ruitlase Naine ületab aega ja ruumi. Igapäevase elu detailid on karikatuurse täpsusega välja joonistatud, tegelaskujudeks Tavalised Inimesed meie keskelt ja probleemid igipõlised - kõik see tekitab ajatuse tunde. Tegevus toimub kusagil Lollide Maainimeste Alevis, mingis Linnas ja külas. Tegelasteks Naine, Persekukkunud Hipi, Mükoloog, Väike Naine, Kadunud Naine, Kirglik Naine jt ning selle keskel Mees - tegelane, kes kirjutab luuletusi ja joob ning Naist "mitte pettes" Teiste Naistega seksib. Lugu räägibki suhtest tema ja Naise vahel selle algusest lõpuni ning põimib sisse ka selle taustal oleva maailma - tänapäeva Eesti. Ta on Mees Naiste Maailmas, nagu võrku püütud putukas ämblikuvõrgus, kes enne surma end vabaks rabeleda püüab. Aga surm saabub siiski vältimatult - vähemalt Naise jaoks on Mees pärast lõplikku lahkuminekut surnud.
Teose puhul liigutas mind selle inimlikkus ja ausus. Asjust räägitakse nii, nagu need ühele tundlikule ja ausale Inimesele paistavad: inimesed on enda loodud maailma vangid, kes oma tarbimishullusest, ihast ja sõgedusest tuhmistatud mõistusega, või selle puudumisega (Naine), oma elu elavad. Lisaks veel Naiste võim Meeste üle, manipuleerimine ja alandamine. Lugu on mõnes mõttes üsna kurb, kuid lugedes hakkas Elu tunduma pigem naljaka teatritükina - me näeme ju seda iga päev endi ümber! Ruitlane on suutnud ka meie tarbimisbuumi väga lihtsalt ja tabavalt kokku võtta:
Lollide Maainimeste alevis algas laenuvõtmise buum.
"Meil on niigi üle poole sissetulekust järelmaksude all," laitsin mõtte maha. Aimasin halba, Naise silmad särasid halbaennustavalt ja meeleolusõrmus sõrmes näitas erutusseisundit.
"Mis siis," ei jätnud Naine, "heal järjel Välismaa Inimesed leanudest ainult elavadki."
"Milleks meile seda raha vaja on?" ei saanud mina ikkagi aru. Loetelu, milleks raha kohe vaja oli, oli väga pikk - lastevoodid, põrandavaibad, valgustid...
Minu vastuseis Naisele ei lugenud. Heal järljel Välismaa Inimesed mõtlesid juba ammu enne vana laenu kustutamist uue peale. Ja selle peale, milleks saadavat raha kasutada. Ja peale selle elas Inimene Naise sõnul ainult ühe korra!
Ruitlast prosaistina iseloomustab mingil määral vonnegutilik olukirjeldus - vaatenurk on justkui teise planeedi asuka oma, kes siinsete inimeste elu ülitabavalt kirjeldada oskab. Lisaks kumab läbi midagi sauterlikku. Tekst on lakooniline, humoorikas, tabav ja kaasahaarav. Eks ta sellepärast olegi selline kahe tunni romaan.
Pärast lugemist jäävad kummitama väiklus, kired, tülid, üksteise ärakasutamine ja rahamured... aga ei sõnagi armastusest. Minategelane kujutab maailma mehaanilisena, kirjeldab oma kogemusi detailselt ja näib selle kõige üle muigavat. Samas jääb ta ise tagaplaanile ja ongi justkui üks õnnetu putukas, kelle ainsaks lohutuseks saab olla surmava ämbliku võrgust pääsemine mitte-surmava ämbliku võrku. Enesest loobumine ja Naisele allumine näibki olevat Mehe paratamatu saatus. Vähemalt on putukal huumorimeel, mis teisi samas situatsioonis olevaid isaseid putukaid rõõmustada ja lohutada võib: elu ongi selline, lepime sellega ja katsume kuidagi hakkama saada.
"Jumal, kui sa oleksid veel tunnikese ta jalgu koos hoida suutnud, oleksin jõudnud esimesele bussile ja pääsenud."
Romaani tegevus jääbki sümboolselt ajateljele, mis algas sellega, kui naine jalad laiali ajas ja lõppeb sellega, kui jalad taas sulgusid - ehk siis võrku sattumine ja sellest pääsemine. Selle vahele jääb kogu suhtedraama - kooselu, abielu ja lahutus. Kindlasti soovitan seda lugeda kõigil keskealistel abielumeestel ja ka nendel, kelle jaoks need saatuslikud jalad veel avanenud ei ole.
Lõpetuseks Ruitlase kokkuvõte Mehe ja Naise kooselu võimalikkusest:
"...tuleb pärast eelnenud lugusid tunnistada, et kooselu Mehe ja Naise vahel on võimalik. Mööndusega, et see ei ole mingi elu. Sestap, elagu see, kellele meeldivad orbitaaljaama kitsad tingimused - lihaste kärbumine, kaaluta olek, kateetri kaudu kusemine ning pidev pealesunnitud nuss.
Kosmoseturism on tavalise Mehe jaoks natuke liiga kurnav ja kallis.
Kõige liigutavam osa abielust on lahutamine ja ühisvara jagamine. Näib, nagu oleks kõik ühekorraga ajas tagasi läinud sinna suhte algusesse, kus Naine on õrn ja haavatav ning sulle, Mehele, tundub korraga, et on antud veel üks võimalus kõike muuta:
Jumal, Jumal, hoia veel viisteist minutit ta jalgu koos, ma jõuan esimesele bussile ja pääsen!"
