Kähkukas Ruitlase Naisega

Lugenud Kenderi kirjutist, ostsin eile Ruitlase Naise, sest see tundus paljutõotav. Tõepoolest, nagu keegi oma blogis juba on kirjutanud, käest seda naljalt ei pane: lugesin seda järjepanu vast 2 ja pool tundi, seejuures tegin raamatut käest panemata ühe sigareti, käisin peldikus, jõin teed ja rääkisin sõbraga, kes raamatu keskel helistas ja külla tahtis tulla (kuid ma ei tahtnud lugemist lõpetada), ja nõnda ma selle siis ühe jutiga lõpuni lugesingi. 

Päris naerma, nagu Kenderit, see teos mind ei pannud. Kuigi lugemine on ladus ja kohati lõbus, oli selle taustal tunda kibedust, loobumist ja lootusetust. Või oli tegemist ainult minu tunnetega, mida see tekst tekitas? Olen meeste ja naiste suhetest üsna samamoodi mõelnud, nagu selles raamatus, ja see on ka üks põhjuseid, miks ma naisevõtu koha pealt eriti agar pole olnud. Nüüd, seda raamatut lugedes, sain justkui kinnitust, et täpselt nii hullud - või veelgi hullemad - need asjad ongi... see ehk tekitaski kibeda tunde? 

Ruitlase Naine ületab aega ja ruumi. Igapäevase elu detailid on karikatuurse täpsusega välja joonistatud, tegelaskujudeks Tavalised Inimesed meie keskelt ja probleemid igipõlised - kõik see tekitab ajatuse tunde. Tegevus toimub kusagil Lollide Maainimeste Alevis, mingis Linnas ja külas. Tegelasteks Naine, Persekukkunud Hipi, Mükoloog, Väike Naine, Kadunud Naine, Kirglik Naine jt ning selle keskel Mees - tegelane, kes kirjutab luuletusi ja joob ning Naist "mitte pettes" Teiste Naistega seksib. Lugu räägibki suhtest tema ja Naise vahel selle algusest lõpuni ning põimib sisse ka selle taustal oleva maailma - tänapäeva Eesti. Ta on Mees Naiste Maailmas, nagu võrku püütud putukas ämblikuvõrgus, kes enne surma end vabaks rabeleda püüab. Aga surm saabub siiski vältimatult - vähemalt Naise jaoks on Mees pärast lõplikku lahkuminekut surnud.

Teose puhul liigutas mind selle inimlikkus ja ausus. Asjust räägitakse nii, nagu need ühele tundlikule ja ausale Inimesele paistavad: inimesed on enda loodud maailma vangid, kes oma tarbimishullusest, ihast ja sõgedusest tuhmistatud mõistusega, või selle puudumisega (Naine), oma elu elavad. Lisaks veel Naiste võim Meeste üle, manipuleerimine ja alandamine. Lugu on mõnes mõttes üsna kurb, kuid lugedes hakkas Elu tunduma pigem naljaka teatritükina - me näeme ju seda iga päev endi ümber! Ruitlane on suutnud ka meie tarbimisbuumi  väga lihtsalt ja tabavalt kokku võtta:

Lollide Maainimeste alevis algas laenuvõtmise buum. 

"Meil on niigi üle poole sissetulekust järelmaksude all," laitsin mõtte maha. Aimasin halba, Naise silmad särasid halbaennustavalt ja meeleolusõrmus sõrmes näitas erutusseisundit. 

"Mis siis," ei jätnud Naine, "heal järjel Välismaa Inimesed leanudest ainult elavadki." 

"Milleks meile seda raha vaja on?" ei saanud mina ikkagi aru. Loetelu, milleks raha kohe vaja oli, oli väga pikk - lastevoodid, põrandavaibad, valgustid...

Minu vastuseis Naisele ei lugenud. Heal järljel Välismaa Inimesed mõtlesid juba ammu enne vana laenu kustutamist uue peale. Ja selle peale, milleks saadavat raha kasutada. Ja peale selle elas Inimene Naise sõnul ainult ühe korra! 

Ruitlast prosaistina iseloomustab mingil määral vonnegutilik olukirjeldus - vaatenurk on justkui teise planeedi asuka oma, kes siinsete inimeste elu ülitabavalt kirjeldada oskab. Lisaks kumab läbi midagi sauterlikku. Tekst on lakooniline, humoorikas, tabav ja kaasahaarav. Eks ta sellepärast olegi selline kahe tunni romaan. 

Pärast lugemist jäävad kummitama väiklus, kired, tülid, üksteise ärakasutamine ja rahamured... aga ei sõnagi armastusest. Minategelane kujutab maailma mehaanilisena, kirjeldab oma kogemusi detailselt ja näib selle kõige üle muigavat. Samas jääb ta ise tagaplaanile ja ongi justkui üks õnnetu putukas, kelle ainsaks lohutuseks saab olla surmava ämbliku võrgust pääsemine mitte-surmava ämbliku võrku. Enesest loobumine ja Naisele allumine näibki olevat Mehe paratamatu saatus. Vähemalt on putukal huumorimeel, mis teisi samas situatsioonis olevaid isaseid putukaid rõõmustada ja lohutada võib: elu ongi selline, lepime sellega ja katsume kuidagi hakkama saada. 

"Jumal, kui sa oleksid veel tunnikese ta jalgu koos hoida suutnud, oleksin jõudnud esimesele bussile ja pääsenud."

Romaani tegevus jääbki sümboolselt ajateljele, mis algas sellega, kui naine jalad laiali ajas ja lõppeb sellega, kui jalad taas sulgusid - ehk siis võrku sattumine ja sellest pääsemine. Selle vahele jääb kogu suhtedraama - kooselu, abielu ja lahutus. Kindlasti soovitan seda lugeda kõigil keskealistel abielumeestel ja ka nendel, kelle jaoks need saatuslikud jalad veel avanenud ei ole. 

Lõpetuseks Ruitlase kokkuvõte Mehe ja Naise kooselu võimalikkusest: 

"...tuleb pärast eelnenud lugusid tunnistada, et kooselu Mehe ja Naise vahel on võimalik. Mööndusega, et see ei ole mingi elu. Sestap, elagu see, kellele meeldivad orbitaaljaama kitsad tingimused - lihaste kärbumine, kaaluta olek, kateetri kaudu kusemine ning pidev pealesunnitud nuss. 

Kosmoseturism on tavalise Mehe jaoks natuke liiga kurnav ja kallis. 

Kõige liigutavam osa abielust on lahutamine ja ühisvara jagamine. Näib, nagu oleks kõik ühekorraga ajas tagasi läinud sinna suhte algusesse, kus Naine on õrn ja haavatav ning sulle, Mehele, tundub korraga, et on antud veel üks võimalus kõike muuta: 

Jumal, Jumal, hoia veel viisteist minutit ta jalgu koos, ma jõuan esimesele bussile ja pääsen!"

Alan Watts õpetab nõusid pesema

Aeg-ajalt tuleb ikka tagasi pöörduda vana hea Alan Wattsi juurde. 

"Tehke tööd nii nagu te mängiksite ja ärge hetkekski mõelge, et peate seda tõsiselt võtma."

Alan Watts - Work as Play 

Millises maailmas me elame?

Kirjutama ajendas sellenädalane uudis inimõiguslase Natalja Estemirova tapmisest. Tegu on ilmselgelt järjekordse Putini süsteemi ohvriga, kirjutab Andres Herkel. Naine, kes kritiseeris võimu ja sõjakuritegusid, võeti tänaval "tundmatute" poolt kinni, topiti autosse ja lasti kusagil metsas sõelapõhjaks. R.I.P.

Vot ja sellised asjad toimuvad siis planeedil Maa aastal 2009. Kui kaua veel?

See maailm on üldse imelik. Nagu Bill Hicks ütles, et mis maailm see selline küll on, kus kõik head inimesed tapetakse - Jeesus, Gandhi, Kennedy, John Lennon... "And Milli fucking Vanilli walks the planet..." Või siis kommunismi kuriteod, mille eesmärgiks oli mõtlevate inimeste kõrvaldamine. Et rahvamass oleks rumal, nüri ja kergesti kuuletuv, et süsteem saaks rahulikult oma võigast agendat täita, et deemonid saaksid söönuks... Kambodias võis isegi prillide kandmise eest kuuli saada! See on ikka nii haige, et ei olegi midagi öelda.

Kerlil on õigus - Armastus on surnud. Aga kas surm on lõplik või on see lihtsalt üks sündmus lõputus elus?

Budismis on võrdkuju, et inimelu on sama haruldane ja väärtuslik nagu see kui suures ookeanis ujub kilpkonn ja pinnal hulbib lauajupp, milles on väike auk, ja see kilpkonn pistab juhuslikult kusagil pea veest välja ja see juhtub olema just see koht, kus asub auk selles lauajupis. Nii sünnivad inimesed maailma. Seega on elu budismis väga hinnas ja seda peaks kasutama väga targalt. Kõigepealt ongi vaja mõelda, mis on oluline.

Jeesus ja Buddha rääkisid juba 2000 aastat tagasi, mis on oluline, aga kas inimesed on kuulanud?

Põhimõtteliselt on kõik religioonid ühesugused, s.t. nende tuum on üks ja väljendatav ühe sõnaga: Armastus. See tähendab, et kõik on üks. "Armasta oma ligimest samamoodi nagu iseennast" viitab selgelt, et mingit vahetegemist ei ole vaja. Advaita tähendab ka mitte-kahesus ehk siis ÜHESUS. Ja Buddha ütles ka, et miski ei eksisteeri kunagi täiesti omaette; et kõik on kõigega seoses. Kõige ühena tajumine ongi Armastus. Not two, just ONE.

Mulle tundub, et tegelikult on kõik ikkagi meie teha. Et milliseid valikuid me teeme. Sellest sõltub meie saatus ja meie maailma saatus. Kuigi võib ka öelda, et meie ei saa midagi teha ja ka see on õige. Aga ikkagi - valikuid saame teha, ja põhiline valik ongi: Hirm või Armastus? Ehk siis kas kahesus või ühesus? Sellest valikust lähtub kogu meie maailmapilt ja kõik muu, mida ei oska ettegi kujutada. Võime end mõelda haigeks, aga võime ka jõuda kujuteldamatutesse kõrgustesse. Kõik on valik.

Mina olen otsustanud keskenduda positiivsele ja näha maailma optimistlikult, sest halvale keskendumine suurendab halba meis endis ja maailmas ning ei ole kuidagigi produktiivne. Lihtne see ei ole. Vähemalt esialgu. Aga ma arvan, et see on õige valik. Just selline, mida ma selle kilpkonnana tegema peaksin.

Jõuan ka pointini: See, millises maailmas me elame, sõltubki meie valikutest. Üks asi on suhtumine - saan suhtuda kas + või - ja juba see muudab mu kogemust reaalsusest ja teine asi on see, milline mõju on minu valikutel sellele reaalsusele enesele. Ehk et me ise oleme maailma loojad.

Seega tuleks küsida: Millises maailmas me tahame elada? Ma arvan, et enamus inimesi ei soovi elada selles maailmas, kus John Lennonid, Ghandid ja Martin Luther Kingid tapetakse. Vaja on luua uus maailm ja sellest saame me kõik oma valikute abil osa võtta.

minu kaks senti

Hiljutiste mõttetalgute ainetel. 

Kui palju on meie seas tõeliselt arenenud inimesi, kes ei ole kinni väiklases omakasupüüdlikkuses, teiste süüdistamises ja negatiivsetes emotsioonides?

Kõik algab iseendast. Meie otsustame, kas meil on hea või halb. Võime sõita lagunenud teedel ja olla õnnelikud. Võime süüa oma maal kasvanud kartulit ja olla õnnelikud. Võime leppida paratamatusega ja olla õnnelikud. Võime lihtsalt otsustada olla õnnelikud. Kõik sõltub meist. Võime ka süüdistada valitsust, teisi inimesi ja Jumalat selles, et asjad pole nii, nagu meie tahame – tavaline ohvrimeelsus. Võime loota teistele – riigile, Euroopa Liidule, Jumalale, et “elu läheb paremaks” – et asjad muutuvad meile meelepärases suunas. Ka see on ohvrimeelsus ja orjamentaliteet – loota teistele, süüdistada teisi, viriseda, aga ise mitte midagi ära teha. See on passiivne, mitte-loominguline elu. Oleme kinni mõtte- ja käitumismallides, mis tunduvad normaalsed ja õiged ainult seetõttu, et need on nii levinud. Valituse süüdistamine, rikaste ja ilusate kirumine, saatuse siunamine, naabri kadestamine: kõik need on ovri- ja orjameelsuse väljendused. Miks temal on ja minul ei ole? Miks poliitikud meie heaks midagi ei tee? Miks riik ainult võtab ja midagi ei anna? Jne. Jne. Need on õigustatud küsimused, aga ainult teatud tasandilt – negatiivsuse, ohvrimeelsuse ja orja tasandilt vaadatuna. See on nagu härraste pidulaua juures ootamine, ehk et pudeneb ka mulle midagi.

 Niisiis, mida saame teha meie, et Eesti elu läheks paremaks? Vastus on lihtne: muuta iseennast. Peame tähelepanu pöörama iseendale ja oma meeleseisundile. Kuidas ma ennast ikka tegelikult tunnen? Millised probleemid mul on ja miks? Kuidas ma saaksin olla parem inimene? Kuidas saaksin endast anda parima ühiskonna heaks? Selle asemel, et olla kinni teiste süüdistamises, tuleks pöörduda kindlalt ja otsustavalt iseendasse ja otsida vastuseid sealt. See ongi kogu kunst. Nagu Ghandi ütles: “Sa pead olema muutus, mida tahad maailmas näha.” Ghandi oli ise see muutus ja mõjutas sellega enam kui miljardit inimest kogu maailmas. Kuid samas need, kes ise ei muutu ja vaid teisi süüdistavad ja kogu maailma oma õnnetuse ees vastutavaks teevad, ei ole kunagi olnud positiivseks eeskujuks ega maailma paremaks muutnud. Nad on nagu parasiidid, kes imevad oma saaklooma verd ise midagi vastu andmata.

Astuge välja limiteeritud mõttemallidest ja mõelge ükski kord iseseisvalt! Kõige olulisemad küsimused peab iseenda jaoks vastama igaüks ise: Mis on mulle elus oluline? Kes ma tegelikult olen? Mida ma tahan ja suudan maailmale anda? Kuidas pean ma oma elu elama?

Eesti suurus, Eesti edu ja heaolu sõltub meie inimestest ja meist endist. Virisemise ja kritiseerimisega midagi paremaks ei muutu. Seega, jõuan lõpuks ka põhiliseni: mida saame me teha, et Eesti elu läheks paremaks? Saame teha lihtsaid, kuid olulisi valikuid: valida vihkamise asemel armastuse ja aktsepteerimise; kritiseerimise asemel asjaliku arutelu; väiklase omakasupüüdlikkuse asemel osavõtliku sümpaatia; pahasoovlikkuse asemel heatahtlikkuse. Saame anda inimestele lootust, pöörata tähelepanu nende vajadustele. Saame sõpra ja naabrit aidata. Saame möödujale naeratada. Saame teha nalja ja teistel tuju paremaks muuta. Saame olla õnnelikud siin ja praegu, olla eluga rahul ja sisemiselt tasakaalukad. Siis ei olegi sõnu vaja, sest sellised omadused mõjutavad meid ümbritsevaid inimesi iseenesest, ilma sõnadeta. Nii ja ainult nii saame elu Eestimaal (ja kogu maailmas) paremaks muuta. 

Peace!

mystery train ja need sumedad tokyo õhtud

Oktoober on siin veel täitsa suvekuu. Sai täna pisut päikest võetud. Nii tore. Siit oleks kirjutada nii mõndagi põnevat, aga just eilne vestlus ajendas mind sellega algust tegema... Tutvusin taaskord ühe erakordse jaapanlasega. Oleme juba mitu päeva ühes toas elanud, aga vestlus tekkis alles eile.

Ööbin ühes odavas guestgouse`s, mis asub ühes tavalises Tokyo linnajaos, kus maja on majas kinni, elektritraadid risti-rästi ning vaikuses on kuulda tsikaadide siristamine.

Tulin eile koju ja mõtlesin, et võtan klaasikese saket. Mõeldud, tehtud. Kööki tuli ka mu toakaaslane, kellega oleme seni vaid mõned laused vahetanud, aga nüüd korraga läks alles õige jutt lahti! Kõik, mida ma ta kohta enne seda vestlust teadsin oli see, et ta kukkus kuu-poolteist tagasi purjus peaga koju tulles ja murdis käeluu kolmest kohast ning seejärel tehti talle oppi (tal on praegugi vasak käsi täitsa paistes ja kasutada ta seda praegu ei saa). Ja seda oli ta ka maininud, et töötas kunagi ammu filmi alal ja tema ametiks oli "executive producer." Aga eile õhtul hakkas ta millegipärast rääkima. Ehk oli ajendiks see, et selgus, et õppisime samas ülikoolis? Igaljuhul rääkis ta, et oli 60ndatel rock`n rolli fänn ja töötas esimese muusikaajakirja juures Tokyos ja kirjutas muusika kohta artikleid. Rock`n roll oli tol ajal uus lääne asi ja sümboliseeris jaapanlaste jaoks läänelikku vabadust. Ja talle see hullult meeldis. Siis tuli vahele veel mingi periood tema elus, aga edasi läks asi õige huvitavaks... Selgus, et ta tegi koostööd Jim Jarmuschiga! Wow! Jarmusch on üks mu lemmikuid. Rääkisime Jimi (nii ta temale viitas) filmidest päris tükk aega. Mees ütles, et pärast Mystery Traini läks asi tema jaoks igavaks, et tema oleks oodanud Jimilt teistsugust arengut. Tema teema on mitte-kirjanduslikud ja mitte tekstipõhised stsenaariumid, vaid sellised filmid, mis kasutavad maksimaalselt mitte-verbaalseid vahendeid - eriti aga heli ja pildi koostöö... "Dead Man`is ajas Jim mingit filosoofia rida, aga mulle selline asi ei meeldi. Mina olen lihtne inimene," ütles executive producer Kunijiro Hirata ; )
Tema meelest oleks Jarmusch võinud teises suunas minna ja ta uued filmid talle ei meeldigi. Kirjeldamatult meeldiv tunne on suhelda inimesega, kes on kokku puutunud kellegi sellisega nagu Jim Jarmusch. Justkui oleks ise Jimiga rääkinud ; )

Mystery Traini treilat näeb siin.

Ta rääkis veel, et tahaks Laosest filmi teha, kuna talle Laos väga meeldivat. Aga tal oleks selle filmi tegemiseks vähemalt 6-7 miljonit dollarit vaja. Praegu olevat sellist raha aga raske leida...

Täna uurisin järgi ja selgus, et selles filmis oli veel teinegi executive producer, keegi Suda-san. Küsisin järgi. "Tema pandi sinna lihtsalt Jaapani reeglite kohaselt kohatäiteks, aga ta ei teinud mitte midagi," kõlas vastus. Ahsoo..

Täna rääkisime ka muusikast.... Hämmastav, et 66-aastane mees asjadega nii hästi kursis on! Ta ütles, et ta on veidi imelik, et tal on kogu aeg vaja midagi uut ja huvitavat, aga tänapäeva muusikas ei olevat midagi uut. Vana paugutas hästi: "On küll Drum`n bass, House ja teised stiilid, aga midagi uut ikkagi ei ole. Kõik on kuidagi vana ja kulunud." Ei osanudki selle peale midagi kosta... Lasin talle Amon Tobinit ja näitasin mõnda Sigur Rosi videot, sain aru, et ka need asjad on tema jaoks juba aegunud. Eino mis sa kostad.

Mida selline mees odavas guesthouses teeb võite ilmselt küsida. No ma ka ei tea, aga niipalju kui ta rääkis on asi selles, et ta on oma suure raha igasuguste tobeduste peale ära kulutanud - hostess clubid jne. NYs oli ka tükk aega elanud ja seal oma raha laiaks löönud. Nüüd siis elab juba pikemat aega (üle aasta) guesthouse`ides ja sööb nuudleid. Aga samas paistab tal raha olevat.. ei tea. Igaljuhul väga inspireeriv. Jään sellesse majja veel ilmselt pea kaheks nädalaks, nii et huvitavatel teemadel jõuab veel rääkida küll.

Carpe diem!

viimane suur lugemiselamus

Eelmise nädala lugemiselamus oli OSHO Armastus Vabadus Üksindus, mille raamatupoest sisetunde järgi ostsin. Olin Oshoga varemgi tutvunud ja üht-teist kuulanud ja lugenud, aga erilist kontakti pole tekkinud. Seekord läks teisiti. Ma ei saanud pidama! See lugemine oli nii nauditav ja rikastav, et lugesin selle raamatu väga kiiresti läbi! Lisaks oli seal sellist huumorit, mis mind üksi kodus kõva häälega naerma pani, rääkimata siis sõbrale ette loetud katkenditest, mis naerupisarad silmadesse tõid... aga seda kõike võib võtta ka tõsiselt. sellisel juhul jääb ilmselt point saamata. mis jällegi ei tähenda, et tegu on huumoriraamatuga. mõnda (eriti kristliku maailmakäsitlusega) inimest võib see tekst kohutavalt häirida ja ärritada. aga mulle meeldis. see sundis mind endale ausalt otsa vaatama ja lõi pildi selgeks. vaatamata kõigele sellele, mida ma Oshost tean... arvan, et ei tohiks ta õpetust tema isiksuse ja elukäigu tõttu alaväärtustada. Ühest küljest oli muidugi tegemist täiesti hullu mehega, kes tuhandetel lääne inimestel pea segi ajas, aga samas on tema tekstis ka palju mõttearendusi, mida tema tausta kõrvale jättes ja eelarvamuste vabalt lugedes väga tabavateks ja tõesteks võib pidada.
Mees ise oli ikka täielik müsteerium - rohkem infi siit.

Kui seda raamatut lugeda kriitiliselt, nagu ülikoolis seda teha soovitatakse, ei tohiks suuri probleeme tulla.

riputan siia tsitaadi ka, mis on kellegi teise blogist kopipeistitud:

Jah, ka tõeline armastus on võimalik, aga see tuleb siis, kui sa kedagi ei vaja - siin peitubki vastuolu. Samamoodi funktsioneerivad pangad. Kui lähed panka ja küsid raha, siis nad sulle seda ei anna. Kui sul pole raha vaja, kui sul on seda küllaga, tulevad nad sinu juurde ja on alati valmis sulle seda andma. Kui sul vaja pole, on nad valmis andma, kui sul on vaja, siis nad pole valmis andma.
Kui sa üldse ei vaja teist inimest, kui sulle jätkub täiel määral iseendast, kui sa saad olla üksi ja sealjuures tohutult õnnelik ja ekstaatiline, siis on armastus võimalik. Ent ka siis ei saa kindel olla, kas teise armastus on tõeline või mitte - kindel saad olla vaid ühes: kas sinu armastus on tõeline. Kuidas saaksid kindel olla teises? Aga selleks pole siis ka vajadust.
Pidev ärevus, kas teise armastus on tõeline või mitte, näitab vaid ühte: et sinu armastus pole tõeline. Sest muidu poleks sul sellest lugu. Miks selle pärast muretseda? Naudi seda, kuni see kestab, olge koos, kuni saate koos olla! See on illusioon, kuid sa vajad seda.
(OSHO - armastus vabadus üksindus)

hamburg

make the present moment into the most wonderful moment of your life...

Thich Nhat Hanh

sellele ei olegi midagi lisada...