Esimesed mõtted hommikul ärgates:
oleme keset kosmost
elame keset tühjust
otsime meeleheitlikult elu ja
ei taha olla universumis üksi
see on nii imelik,
lausa sürr-reaalne
väga usutav illusioon
elu on ikka täielik ime
... ja siis läksingi tööle. Olen üks inimene kusagil mõõtmatu kosmose sügavuses.
Wednesday, January 09, 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
kusjuures... sa ilmselt räägid laiematest massidest, kes tõepoolest ei taha üksi universumis olla.
aga mina jällegi ei taha, et marsil elu oleks. see oleks kurb minu jaoks natuke. millegipärast. (miks just, ma pean veel mõtlema) ma tahaks pigem, et maailm oleks k i h i l i n e - et elu oleks küll, aga mitte samas ajas ja ruumis meiega, oleks mujal.
ja neid elusid (kui see nüüd just õige termin on) ma küll tahaks leida.
aga see tunne, et me olemegi as far out in space as we´re ever going to get on ka asi mille peale ma sageli mõtlen ja äärmiselt kosutava sisuga mõte. kosutava, kuna ma olen natuke see inimene, kes vahel unustab ennast muretsema, ja see mõte aitab mul asju distantsilt näha ja ühtäkki ei ole ühtegi muret enam.
mõnusad mõtted.
vabandust - lihtsalt kuidagi tuli 2 sama kommentaari.
merlis
jajah. pidasingi silmas kosmoseuuringuid ja seda uudishimu või ehk isegi hirmu, mis motiveerib inimesi otsima "elu universumis."
Hallooooooooo, kas siiiiin on keeeeegiiii????
Aga kui seal kedagi ongi, siis on ta nii kaugel, et otsene dialoog on võimatu.
Kui sellest kosmose-värgist liiga palju mõtlema hakata, siis võib katus ära sõita. Aga mõnus on igal juhul. See hajutab tõepoolest igasugused pisimured ära.
Your blog seems interesting even though i dont understand the language :)
keep writing!
hm...pigem siis võibolla hirm? tegelikult? sest kuni nad (need uurijad) ei tea t ä p s e l t, mis seal kosmoses ikka on või ei ole, niikaua on ju fantaasial vaba voli luua igasuguseid õudusi.
ja tõepoolest, kui seal ka on keegi, siis mina ei usu ealeski, et me nendega mingi dialoogi kunagi saavutame, ja teada pole kas nemad seda üldse tahavadki ja ma ise endas olen üsna kindel, et ma ei tahaks.
jah, mu mõtlemine on ehk tagurlik, aga ... milleks seda üldse?
niisama kosmose üle aga juurelda mulle meeldib. kuigi tõepoolest - katus sõidab. ja kui liiga palju kosmosest ja tema mastaapsusest mõelda, muutes enda väikseks mõtetuks mutukaks, siis võib väga kergelt juhtuda see, et muutud liiga pohhuistlikuks... vähemalt mina.
niiet piiri pidada selle kosmoseasjaga :)
Kosmos on suur salapärane paik ja kuidas meie teadus ka ei areneks, kõiki vastuseid ei saa iial teada.
Sestsaati aga, kui teadlased aasta pikkuse kindlaks määrasid ja kalendri välja mõtlesid, tekkis inimesel jälle üks päev juurde, mil on põhjust end natuke pidulikumalt tunda. Palju õnne sünnipäevaks, Leka!
Ükskord nägin teaduslikku filmi, millest muud pole meelde jäänud kui mõttearendus - et tõenäoliselt on inimkond mutatsioon, mingisugune viga süsteemis. Ja kusagil on teisi vigu, teisi tsivilisastioone veel. Igavesti huvitav film oli, aga kui selle nüüd kirja panin, siis kukkus tobe välja ;)
Katuse ärasõitmisest - ma lapsena harrastasin seda päris sageli. Kuidas saab olla, et taevas ei lõppegi ära? Kusagil ju peab lõpp olema, aga miski on selle lõpu taga? Siis ma lõpuks jõudsin selle mõtteni, et see on mingitpidi nn Möbiuse leht. Seal, kus galaktika lõppeb, saab lihtsalt üks rakk otsa. Et rakk ja galaktika on üks ja sama asi. Ei tea, kuidas, aga on!
Vaat siis olin rahul, et ära lahendasin ;)Ja paremat lahendust pole siiani leidnud.
Post a Comment