minu kaks senti

Hiljutiste mõttetalgute ainetel. 

Kui palju on meie seas tõeliselt arenenud inimesi, kes ei ole kinni väiklases omakasupüüdlikkuses, teiste süüdistamises ja negatiivsetes emotsioonides?

Kõik algab iseendast. Meie otsustame, kas meil on hea või halb. Võime sõita lagunenud teedel ja olla õnnelikud. Võime süüa oma maal kasvanud kartulit ja olla õnnelikud. Võime leppida paratamatusega ja olla õnnelikud. Võime lihtsalt otsustada olla õnnelikud. Kõik sõltub meist. Võime ka süüdistada valitsust, teisi inimesi ja Jumalat selles, et asjad pole nii, nagu meie tahame – tavaline ohvrimeelsus. Võime loota teistele – riigile, Euroopa Liidule, Jumalale, et “elu läheb paremaks” – et asjad muutuvad meile meelepärases suunas. Ka see on ohvrimeelsus ja orjamentaliteet – loota teistele, süüdistada teisi, viriseda, aga ise mitte midagi ära teha. See on passiivne, mitte-loominguline elu. Oleme kinni mõtte- ja käitumismallides, mis tunduvad normaalsed ja õiged ainult seetõttu, et need on nii levinud. Valituse süüdistamine, rikaste ja ilusate kirumine, saatuse siunamine, naabri kadestamine: kõik need on ovri- ja orjameelsuse väljendused. Miks temal on ja minul ei ole? Miks poliitikud meie heaks midagi ei tee? Miks riik ainult võtab ja midagi ei anna? Jne. Jne. Need on õigustatud küsimused, aga ainult teatud tasandilt – negatiivsuse, ohvrimeelsuse ja orja tasandilt vaadatuna. See on nagu härraste pidulaua juures ootamine, ehk et pudeneb ka mulle midagi.

 Niisiis, mida saame teha meie, et Eesti elu läheks paremaks? Vastus on lihtne: muuta iseennast. Peame tähelepanu pöörama iseendale ja oma meeleseisundile. Kuidas ma ennast ikka tegelikult tunnen? Millised probleemid mul on ja miks? Kuidas ma saaksin olla parem inimene? Kuidas saaksin endast anda parima ühiskonna heaks? Selle asemel, et olla kinni teiste süüdistamises, tuleks pöörduda kindlalt ja otsustavalt iseendasse ja otsida vastuseid sealt. See ongi kogu kunst. Nagu Ghandi ütles: “Sa pead olema muutus, mida tahad maailmas näha.” Ghandi oli ise see muutus ja mõjutas sellega enam kui miljardit inimest kogu maailmas. Kuid samas need, kes ise ei muutu ja vaid teisi süüdistavad ja kogu maailma oma õnnetuse ees vastutavaks teevad, ei ole kunagi olnud positiivseks eeskujuks ega maailma paremaks muutnud. Nad on nagu parasiidid, kes imevad oma saaklooma verd ise midagi vastu andmata.

Astuge välja limiteeritud mõttemallidest ja mõelge ükski kord iseseisvalt! Kõige olulisemad küsimused peab iseenda jaoks vastama igaüks ise: Mis on mulle elus oluline? Kes ma tegelikult olen? Mida ma tahan ja suudan maailmale anda? Kuidas pean ma oma elu elama?

Eesti suurus, Eesti edu ja heaolu sõltub meie inimestest ja meist endist. Virisemise ja kritiseerimisega midagi paremaks ei muutu. Seega, jõuan lõpuks ka põhiliseni: mida saame me teha, et Eesti elu läheks paremaks? Saame teha lihtsaid, kuid olulisi valikuid: valida vihkamise asemel armastuse ja aktsepteerimise; kritiseerimise asemel asjaliku arutelu; väiklase omakasupüüdlikkuse asemel osavõtliku sümpaatia; pahasoovlikkuse asemel heatahtlikkuse. Saame anda inimestele lootust, pöörata tähelepanu nende vajadustele. Saame sõpra ja naabrit aidata. Saame möödujale naeratada. Saame teha nalja ja teistel tuju paremaks muuta. Saame olla õnnelikud siin ja praegu, olla eluga rahul ja sisemiselt tasakaalukad. Siis ei olegi sõnu vaja, sest sellised omadused mõjutavad meid ümbritsevaid inimesi iseenesest, ilma sõnadeta. Nii ja ainult nii saame elu Eestimaal (ja kogu maailmas) paremaks muuta. 

Peace!