Uurimine "Kes ma olen?" on põhiline vahend kogu viletsuse kõrvaldamiseks ja ülima õndsuse saavutamiseks."
-Ramana Maharshi
Ramana Maharshist kirjutamine ükskõik mil viisil jääb paratamatult küündimatuks katseks väljendada väljendamatut.
Sri Ramana Maharshi (1879 - 1950) on tuntuks saanud küsimusega "Kes ma olen?" Esmapilgul võib see tunduda veider, triviaalne või lihtne, kuid kui sellesse süüvida, tuleb ilmsiks, et tegemist on kõige fundamentaalsema, kõige olulisema ja põhjapanevama küsimusega, mida üks inimene endale esitada võib. Kõik teised küsimused - puudutagu nad või maailma lõppu, kosmilist korda, religiooni või maailmamajanduse probleeme - on selle lihtsa kuid sügava küsimuse kõrval tähtsusetud, sest vastus sellele küsimusele lõpetab kõik küsimused ja lahendab kõik probleemid.
"Peaaegu kogu inimkond on enam või vähem õnnetu, sest peaaegu keegi ei tunne tõelist Iset. Tõeline õnn peitub vaid Ise tundmises. Kõik muu on mööduv. Tunda enda Mina tähendab alatist õndsust."
(inglisekeelses kirjanduses kasutatakse ülima mina tähistamiseks Self suure tähega vastandina self'ile. Olen selle tõlkinud Ise'ks suure tähega)
Nii lihtne ongi selle suure Õpetaja õpetus: küsi endalt, kes sa oled; leia tõde Iseenda igavese olemuse kohta uurides "mina-mõtet" ja selle päritolu. Kes mõtleb "ma olen", kes ütleb "mina? Mis on selle "mina-mõtte" allikas? Kust see alguse saab? Selles alguses ongi peidus kogu eksistentsi alus, meie tõeline loomus. Leia see, ja sul pole enam vaja midagi otsida.
Maharshi andis põhiosa oma õpetusest edasi tegelikult vaikides, lihtsalt istudes. Inimesed, kes tema juurde tulid, tajusid tema olemises Tõde otse, ilma et selleks mingeid sõnu vaja oleks olnud.
Üks Ramana ashramit külastanud naisterahvas räägib:
"Kui ma istusin Maharshi juures, siis ma tundsin, et ma olen suures valges valguses. Tundus, et kõik nn. probleemid minu sees ... need lihtsalt kadusid. Käisin justkui läbi puhastusprotsessi ja mõtlesin omaette, et ei tea, millepärast ma nii mures olin. Sain aru, et millelgi pole tähtsust peale selle kes ma olen. Kes see on; mis see on? ...see kohalolek, see olemine - kuidas iganes seda nimetada. Ja kui mul oli küsimusi, siis ma ei küsinud midagi verbaalselt, sest see ei olnud vajalik. Küsimused, mida sa küsisid, said vastuse peaaegu silmapilkselt, nii et see on ühendus meelte kaudu mitte sõnade kaudu, sest sõnad on lihtsalt takistuseks. Päevade möödudes tundsin ma, kuidas nendele küsimustele vastati ja see tähendas kogu minu olemuse aeglast puhastumist."
Paljud, kes tema juures käisid, said aru, kes nad tegelikult on. Üks tuntumaid Ramana õpilasi, Harilal Poonja aka Papaji, kes kohtus Ramanaga aastal 1944, on kirjutanud:
"...ta vaatas mulle otsa ja sel ajal kui ta mu silmadesse vaatas hakkas kogu mu keha värisema. Närvilise energia võbelus voolas läbi mu keha. Mu närvilõpmed justkui tantsisid ja juuksed seisid püsti. Sain teadlikuks Vaimsest Südamest enese sees. See ei ole füüsiline süda. See on pigem kõige eksisteeriva allikas ja tugi. Selles Südames tundsin ma midagi suletud õienupu sarnast. See oli väga sädelev ja sinakas. Tänu Maharshi pilgule ja mu enda sisemisele vaikusele tundsin ma, kuidas see õis avanes ja õitsema hakkas. Ma kasutan sõna "õis," aga see ei ole täpne kirjeldus. Õigem oleks öelda, et miski, mida ma tajusin õie-sarnasena avanes ja õitses minu sees, minu Südames. Ja kui ma ütlen "Süda," siis ma ei mõtle selle all mingit teatud kohta kehas. See Süda, see Südame Süda ei olnud ei mu keha sees ega sellest väljas. Ma ei saa teile anda täpsemat kirjeldust selle kohta, mis juhtus. Kõik, mis ma öelda saan on see, et Maharshi juuresolekul, tema pilgu all see Süda avanes ja õitses. See oli erakordne kogemus - selline, mida ma kunagi varem polnud tundnud. Ma ei olnud sinna läinud mingit kogemust saama, nii et kui see juhtus, siis olin äärmiselt üllatunud."
Võime vaid ette kujutada, mis tunne olnuks meil seal istudes. Juba tema pildi vaatamine võib olla midagi erakordset. Kui seda kuulsat fotot, millel ta veidi viltuse peaga istub, esimest korda nägin, ei osanud ma sellest midagi arvata, aga mällu sööbis see siiski. Paar aastat hiljem tutvusin Ameerika vaimse õpetaja Gangaji õpetusega ja jõudsin tema kaudu taas Ramana juurde. Tema pilti uuesti vaadates hakkasin selles nägema justkui peeglit, mis mu mõtteid peegeldab. Olen täheldanud, et Ramana foto, mis mul juba mitu aastat seinal on rippunud, äratab inimeste tähelepanu ja nende reaktsioonid on üsna erinevad. Ilmselt näebki igaüks tema fotos seda, mida ta selles näha tahab või suudab. Kõige sagedasem reaktsioon on siiski vaikus ja teatav kohmetus, sest inimesed ei oska midagi öelda. Mõned küsivad ka "Kes see on?" Peaks edaspidi vastama, et see on mees, kes tahab, et Sa just seda küsimust iseendalt küsiksid!
Küsimus "Kes ma olen?" on ka Zen-budismis oluline. Tuntud koan "Milline oli su nägu enne kui su vanemad sündisid?" viitab selgelt meie tegelikule, aega ja ruumi ületavale identiteedile. Tihti on ka zen õpetajate vastuseks õpilase filosoofilisele küsimusele: "Kes seda küsimust küsib?" Kõik taolised küsimused sunnivad "vaatama" iseendasse ja leidma omaenese identiteedi, kuigi see on veidi paradoksaalne ülesanne, sest me juba oleme need, kes me oleme.
Ramana Maharshi oli alates temas toimunud suure muutuse päevast terve elu ühenduses oma tõelise Minaga. Kümme aastat ta isegi ei rääkinud midagi. Mina-kogemus on nii kõikehõlmav, nii intensiivne, et kõik, mida tavaliselt reaalseks peetakse, kaotab igasuguse tähtsuse. Oluline pole isegi enam see, kas keha elab edasi või sureb, sest keha ei kogeta enam kui iseennast ning unustatakse sootuks. Sellise tõetunnetuse saavutanu jääb ellu vaid juhul, kui keegi on huvitatud tema elus olemisest - ta enda jaoks ei pruugi maine eksistents enam vajalik olla. Õnneks nägi sadhu nimega Palaniswami noort pühakut koopas mediteerimas ning hakkas tema eest hoolitsema, kogudes neile mõlemale toiduks almuseid.
"Sri Ramana on tõeline India poeg. Ta on tõeline ja lisaks sellele veel midagi üsna fenomenaalset. Indias on ta kõige valgem täpp valgel taustal. See, mida me leiame Sri Ramana elust ja õpetusest on puhtaim India; oma maailmast-vabanenud ja inimkonda vabastava hingusega on see aastatuhandete laul..."
-Carl Jung
"Ramana Maharshi vaimne suurus juhatab miljoneid inimesi."
-Dalai laama
"Suurim pühak 20. sajandil."
-Ken Wilber
Maharshi oli juba oma eluajal India austatuim ja populaarseim pühamees. Tema juurde tulid tuhanded inimesed. Üks tuntumaid Ramana ja Advaita (mitte-duaalsuse) uurijaid David Godman kirjutab:
"Mõned nendest tuhandetest tulid selle rahu pärast, mida nad tema juuresolekul tundsid, teised tema autoriteetse vaimse juhatuse ja vaimsete õpetuste tõlgendamise pärast, ja mõned lihtsalt selleks, et talle oma probleemid ära rääkida. Ükskõik mis nende tuleku eesmärk ka polnud, olid peaaegu kõik, kes temaga kontakti sattusid, rabatud tema lihtsusest ja alandlikkusest. Elades ja magades suures kogukonna saalis, oli ta külastajatele saadaval 24 tundi, ja tema ainsateks omandusteks olid niudepõll, veekruus ning jalutuskepp. Kuigi tuhanded kummardasid teda kui elavat Jumalat, ei lubanud ta end kellelgi erilise inimesega kohelda ja keeldus alati vastu võtmast asju, mida ei saanud kõigi ashramis viibijate vahel võrdselt jagada. Ta osales ühistöödel ja tõusis paljude aastate vältel kell 3 öösel, et ashrami elanikele toitu valmistada. Tema võrdsuse tunnetus oli legendaarne. Kui külastajad tulid tema juurde, ei olnud vahet, kas nad olid VIPid, talupojad või loomad - kõik said võrdselt austava ja osavõtliku kohtlemise osaliseks. Tema võrdväärse kohtlemise põhimõte laienes isegi kohalikele puudele. Ta palus oma järgijatel mitte noppida puudelt lehti ja õisi ning püüdis kindlustada, et ashrami puudelt viljade korjamine põhjustaks neile võimalikult vähe valu."
Tema kohta lugedes ja õpetusega tutvust tehes võib tekkida igasuguseid mõtteid ja tundeid. Hirmu, armastust, tänulikkust, viha... kuid peagi saab selgeks, et see kõik tuleb ju vaatleja enese meelest, mitte sellest väljaspoolt. Ramana õpetus on niivõrd lihtne ja konkreetne, et seda on raske vääriti mõista. Teda ei huvitanud abstraktsed filosoofilised arutlused - ikka ja jälle viis ta küsijad tagasi selle kõige olulisema juurde: sa oled juba vaba, puhas olemine iseeneses. Leia iseenda olemise tuum ja kõik saab selgeks.
Küsimus: Mis on reaalsus?
Vastus: Reaalsus peab alati olema reaalne. Sellel puuduvad nimed ja vormid. See, mis on nende kõigi aluseks, on reaalsus. See on piirangute aluseks, olles ise piirideta. See ei ole seotud. See on mittetõelisuse aluseks, olles ise tõeline. Reaalsus on see mis ta on. See on selline nagu ta on. See ületab kõne ja on väljaspool määratlusi "olev, mitte-olev," jne.
...
Küsimus: Mis on see teadvus ja kuidas seda saavutada?
Vastus: Sa oled teadvus. Teadvus on sinu teine nimi. Kuna sa oled teadvus, siis ei ole mingit vajadust seda saavutada või arendada. Ainus mida pead tegema on loobumine keskendumisest teistele asjadele, see tähendab mitte-Isele. Kui inimene lakkab neile tähelepanu pööramast, siis jääb alles vaid puhas teadvus ja see ongi Ise.
...
Kahjuks ei ole ühtegi Ramana teost veel eesti keelde tõlgitud, aga inglise keeles on saadaval mitmeid teoseid. Üks neist - "The Collected Works of Ramana Maharshi" oli mingil ajal isegi netist tasuta alla laaditav. Kuid ehk ei olegi need raamatud niivõrd olulised? Rõhutas ju Ramana hoopis vaikuse erilist rolli õpetuse edastamises ja pidas sõnu teisejärguliseks meediumiks:
"Vaikus on tõeline Upadesa (õpetus). See on täiuslik upadesa. See sobib ainult kõige arenenumatele otsijatele. Teised ei suuda sellest täit inspiratsiooni ammutada. Seetõttu on neil vaja sõnu, et tõde selgitada. Aga tõde on sõnadest väljapool. See ei lase ennast seletada. Sellele on võimalik ainult osutada."
Ramana eluloost
30. detsembril 1879 aastal sündis Lõuna-Indias Tamil Nadu osariigis Tiruchuzhi külas hindu braahmani Iyer'i perekonda poisslaps, kelle nimeks sai Venkataraman. Ta oli tavaline poiss, kellele meeldis teiste lastega mängida ja sporti teha. Ta oli intelligentne, aga laisk õpingutes, tegi koos teistega koerusi ning ei tundnud vaimsete asjade vastu mingit huvi. Mitte miski ei viidanud tema tulevasele suurusele. Siiski oli poisil paar ebatavalist omadust. Nimelt langes ta magades nii sügavasse teadvusetuse seisundisse, et sõbrad võisid teda füüsiliselt rünnata ilma et see poissi oleks äratanud. Samuti oli tal erakordselt palju õnne. Meeskonnamängude puhul tuli võitjaks alati see pool, kelle liikmeks Venkataraman oli. Sellega teenis ta endale hüüdnime "Tangakai," mis tähendab "Kuldne käsi." 11-aastaselt saatis isa poisi elama tema onu juurde, et võimaldada talle inglisekeelset haridust ja kindlustada talle tulevikus riigiametniku töö. Aastal 1891 kolis ta onu koos Venkataramani ja ta vanema vennaga Maduraisse.
Kuni 17. juulini aastal 1896, mil Venkataraman oli 16-aastane, oli tema elu tavaline - just selline nagu enamikul inimestest. Kuid sel päeval toimus poisi elus pööre, mis muutis ta elu igavesti. Ta alustas spontaanselt eneseuuringuga (Self-Inquiry ehk atma vichara), mis kulmineerus mõne minuti jooksul lõpliku vaimse ärkamisega. Selline spontaanne ärkamine on täiesti ainulaadne ja haruharv nähtus. Ramana ise on hiljem sellest sündmusest kirjutanud järgmist:
"See oli aastal 1896, umbes 6 nädalat enne kui ma Maduraist lõplikult lahkusin (et minna Tiruvanamalai'isse - Arunachala mäele) kui see suur muutus mu elus toimus. Istusin üksi oma onu maja esimesel korrusel. Olin harva haige ja ka sel päeval ei olnud mu tervisel midagi viga, kuid äkitselt valdas mind kohutav surmahirm. Sellel ei olnud midagi pistmist mu tervisliku seisundiga ja hiljem ei olnud mul ka mingit soovi uurida, kas sellel hirmul oli üldse mingi põhjus. Ma lihtsalt tundsin, et hakkan surema ning hakkasin mõtlema, mida ette võtta. Mul ei tulnud pähe rääkida arstiga, vanemate inimeste ega sõpradega. Tundsin, et pean selle probleemi ise sealsamas ära lahendama. Surmahirmust tekkinud šokk pööras mu meele sissepoole ning ma ütlesin endale mõttes ilma seda tegelikult sõnadesse panemata: "Surm on saabunud; mida see tähendab? Mis on see, mis sureb? See keha sureb." Ja sel hetkel dramatiseerisin ma surma toimumist. Lamasin käed-jalad välja sirutatult justkui rigor mortis oleks alanud ja imiteerisin laipa, et lisada uuringule rohkem reaalsust. Hoidsin hinge kinni ja surusin huuled tihedalt kokku nii et ühtegi häält ei tuleks ja et ma ei saaks öelda ei "mina" ega ühtegi teist sõna. "Niisiis" mõtlesin endamisi "see keha on surnud. See kantakse jäigaks tõmbununa põletusmatuse platsile, põletatakse ning muudetakse tuhaks. Kuid kas koos kehaga suren ka Mina? Kas keha on Mina? See on vaikne ja inertne, kuid tunnen oma isiksuse täit jõudu ja isegi Mina häält enda sees, kehast eraldi. Seega olen ma vaim, mis ületab keha. Keha sureb, aga vaimu, mis selle ületab, surm ei puuduta. See tähendab, et ma olen surematu vaim." See kõik ei olnud kuiv mõte; see välgatas läbi minu nii eredalt nagu elavad tõed, mida ma tajusin otse ja peaaegu ilma mõtteprotsessita. Mina oli midagi tõelist, ainus tõeline asi mu seisundis ning kõik teadlikud kehaga seotud protsessid olid keskendunud selle Mina ümber. Sellest hetkest alates keskendas Mina ehk Ise oma tähelepanu võimsa lummuse abil iseendale. Surmahirm kadus igaveseks. Ego läks Isest teadlikolemise tulvas kaduma. Süüvimine Isesse jätkus sellest ajast katkematult. Teised mõtted võisid tulla ja minna nagu erinevad noodid, kuid Mina jätkus nagu sruti (see, mida kuuldakse) noot, mis on kõigi teiste nootide all ja seguneb nendega."
Pärast seda põhjapanevat sündmust kaotas Venkataraman igasuguse huvi õpingute ning oma sugulaste ja sõprade vastu. Ta eelistas olla üksi ja süveneda Isesse, käis iga päev Meenakshi templis, kus ekstaatiliselt jumalakujudele pühendudes tema silmist ohtralt pisaraid voolas. Ta vanem vend oli Venkataramanis toimunud suurest muutusest teadlik ja noomis teda selle ükskõiksuse tõttu, mida too oma ümbruse vastu üles näitas. Ükskord, kui Venkataraman püüdis lahendada kodust ülesannet, mille inglise keele õpetaja talle lohakuse pärast andnud oli, viskas ta korraga õpiku käest ja võttis sisse meditatsiooniasendi, mille peale ta vend ütles: "Mis kasu on sellisel kõigest sellest?" Venkataraman ei vastanud, aga sai aru oma venna sõnade taga peituvast tõest.
Veidi pärast seda otsustas ta kodust lahkuda ja minna hinduismi pühale mäele Arunachalale. Teades, et teised tema lahkumisega nõus ei ole, otsustas ta minna salaja. Saanud vennalt 5 ruupiat õppemaksu jaoks, vaatas ta kaardilt oma teekonna pikkust ja arvutas välja sõidu hinna, milleks tema arvestuse kohaselt oli 3 ruupiat. Jätnud alles 2 ruupiat ja kirjutanud valmis hüvastijätkukirja, lahkus ta kodust alatiseks. Kirjas seisis:
"Olen asunud teele oma Isa otsingule vastavalt tema käsule. See (see isik) on just alustanud voorusliku ettevõtmisega. Seetõttu ei tohiks keegi selle üle kurbust tunda. Selle otsinguks ei tuleks raha kulutada. Sinu õppemaks ei ole tasutud. Lisatud kaks ruupiat."
Teekond Arunachalale
Venkataraman alustas oma teekonda lõuna paiku ja läks kohalikku raudteejaama. Umbes kella 3 paiku öösel jõudis ta Villupurami ning jalutas koidiku ajal linna. Näljase ja väsinuna palus ta ühest hotellist süüa ning pidi toidu valmimist ootama lõunani. Seejärel läks ta tagasi jaama ning kulutas oma ülejäänud raha, et osta pilet Mambalappattu'sse, mis on peatus enne Tiruvannamalaid. Seal astus ta rongist maha ja otsutas ülejäänud 30 miili (48 kilomeetrit) jalgsi kõndida...
Kogu ülejäänud elu veetis Ramana Arunachala mäel ja selle ümbruses. Alguses koobastes mediteerides, hiljem tema õpilaste loodud ashramis elades.
Ramana mõju inimkonna vaimsusele on raske üle hinnata. Tema õpilased ja õpilaste õpilased annavad ta lihtsat õpetust (oma individuaalsete nüanssidega) tänapäeval edasi terves maailmas. Kuid Ramana õpetus ei ole niivõrd filosoofia kuivõrd praktika. See hakkab tööle alles läbi praktika, kuna just iseenese "vaatamine" on see, mida Ramana ikka ja jälle soovitas. Meie igapäevase ahvimeele jaoks on Ramana õpetus igav või isegi mõttetu, kuid meie pärisloomusele on see uks igavikku.
Kogu ülejäänud elu veetis Ramana Arunachala mäel ja selle ümbruses. Alguses koobastes mediteerides, hiljem tema õpilaste loodud ashramis elades.
Ramana mõju inimkonna vaimsusele on raske üle hinnata. Tema õpilased ja õpilaste õpilased annavad ta lihtsat õpetust (oma individuaalsete nüanssidega) tänapäeval edasi terves maailmas. Kuid Ramana õpetus ei ole niivõrd filosoofia kuivõrd praktika. See hakkab tööle alles läbi praktika, kuna just iseenese "vaatamine" on see, mida Ramana ikka ja jälle soovitas. Meie igapäevase ahvimeele jaoks on Ramana õpetus igav või isegi mõttetu, kuid meie pärisloomusele on see uks igavikku.
Kasutatud materjalid:
David Godman "Be As You Are: The Teachings of Sri Ramana Maharshi"
Papaji "Nothing Ever Happened" Vol. 1
1 comment:
Maurice Frydman (1900-76), a Polish Jew, was working as a research engineer in France when the then Diwan of Mysore, struck by his originality and drive, brought him to Mysore. He effected improvements in the charkha1 and earned the name ‘Bharatananda’ from Mahatma Gandhi in recognition of his intense love for India. He first met Sri Ramana around 1935. He edited 'Maharshi's Gospel' with the same
skill in which he later brought out 'I AM THAT' after meeting Nisargadatta.
Just six months after I came to India, I was left alone and had no friends. The person whom I loved died and I had nothing to attract me in life. Quite accidentally, just for fun, I dropped in at Tiruvannamalai. I went direct to the Swami and remained there for two hours. Then I understood that I had met someone, the like of whom I had never met before. I did not then know what was meant by words like the Maharshi and Bhagavan. I had no preconceived ideas and yet I felt that there was something extraordinary in that man. I was told about his teachings but they were far too high for me. I did not understand what they meant but I felt a strong affection for him, just as a dog would have towards his master.
Afterwards, whenever I felt worried, I used to go to the Ashram, and sit in his presence. In the early days I would be asking questions, but later when I began to visit him more and more, discussions with him grew less and less. Then I began to visit him almost every month. I knew no sadhana or dhyana. I would simply sit in his presence. To my questions, the Maharshi would say, “Find out who you are.” I could not make out anything, but all the same I felt happy. Slowly, some change came in me.
Just as the egg grows and hatches only with the aid of the warmth of the mother, I was getting into shape slowly and steadily in his presence. My mind became quieter than before. Previously it was unhappy and dissatisfied, now a kind of security and peace began to be felt spontaneously. I felt that the Maharshi was coming nearer and nearer as time passed. Afterwards I used to think of him whenever I felt unhappy. His affection was always there and as fire melts ice so his affection made my worries melt and my struggle for life got transformed into a blissful life.
It was the immense privilege of the writer to meet a few gigantic spiritual men, but nobody ever produced on him a deeper impression than Ramana Maharshi. In him the sublime majesty of the divine life stood and moved in all simplicity. The ultimate had revealed itself as the immediate, and the undreamt had become the actual.
The burning regret, which many probably share with me, is that full advantage was not taken of those happy and precious days when he was with us physically also – eating, talking, laughing, welcoming all, open to all. The reality was there – in abundance for taking, but we enclosed ourselves in timidity, in false humility, in self-deception and false excuses. We took a cupful when the ocean was at our feet.
- from: Face to Face with Sri Ramana Maharshi
Post a Comment