Tahan leida oma südamest sädeme, ühe tunde, mis sosistab vaikselt, kuid kindlalt: jah, see on õige tee. Kõnni seda teed kõhklematult. Ära peatu, ära vaata tagasi. Lihtsalt mine. Rõõmuga, kergelt, kindlalt, püsivalt. See on õige tee. Südame tee. Ilu tee. Rõõmu tee.
Elada oma südames! Käia seda rada, mis mu südamele hea on. Uinuda igal õhtul tänutundega ning ärgata rõõmuga, et käes on uus päev! See peab olema võimalik!
Äkki ongi õigus nendel, et ütlevad, et alustada tuleb lõpust? Et tuleb luua sild praeguse ja tulevase vahele: kujutada ennast ette selle tundega juba praegu elamas. Eladagi rõõmsalt südames, olla tänulik iga päeva eest ja teha seda, mis kõige rohkem rõõmu valmistab.
Tundub lihtne ja teostatav, kuid ometi ma ei mõista, miks ma seda varem pole teinud. Miks olen ma elanud viisil, mis pole olnud mu südame valik? Miks olen ma sellelt rajalt kõrvale astunud ja käinud hoopis mööda mingeid poriseid kõrvalteid? Muidugi mõista mitte kogu aeg, kuid vahepeal.
Ilmselt on selle põhjuseks kogemus sellest, kui kehvasti võib end tunda see, kes oma teel eksib. Või eksitada laseb. Eks see maailm olegi selline, et eksitajaid on palju ja mõned neist on eriti osavad. Meil peab olema peent tunnetust, mõistmist ja enese eest seismise võimekust, et end sellistest eksitajatest mitte segada lasta ja ikka kindlalt oma rada käia.
Soovingi endale selleks aastaks seda äratundmist ja võimalust selle äratundmise järgi elada.
 |
No comments:
Post a Comment