Miks me ennast piiname?

Sellise ilmaga istuvad vabatahtlikult hämaras toas või kontoris ainult idioodid ja haiged. Ka mina istun päevavalguslampide all, arvuti taga... Vabatahtlikult. Keegi ju ei käsi mul tööl käia. Miks ma siis seda ikkagi teen?
See on hea küsimus! Tahaks kohe värdjalikku kapitalistlikku süsteemi süüdistada, aga tegelik vastutus lasub ikkagi minul endal... : (
Miks ma olen valinud kõigist ajaveetmise võimalustest just selle, ühe nõmedama? Ma kulutan 8 tundi (tervelt kolmandiku!) oma päevast selleks, et magamisest ülejäävat kolmandikku meeldivalt sisustada. 8 tundi tööd selleks, et järgmine 8 oleks lahe. Aga miks mul ei võiks olla 16 lahedat tundi päeva jooksul? See ju parandaks elukvaliteeti 100%! : )

Järgnev on edasiarendus Jüri Ehlvesti loengust "kullakontolt õnnekontole."

Väljas on kuldne ilm ja meil on aeg, mis on kulla väärtusega... Kuid selle asemel, et oma väärtuslikku ajaressurssi õnnekontole kanda, kanname selle rahakontole...
Ühe kuu jooksul ajakontolt maha kantud 160 tundi võrdub ca. 6000 krooniga rahakontol.
Kuid kas 6000 krooni on väärt 160 tundi mu väärtuslikku aega? Tervelt 160 tundi mu elust ja vastutasuks imaginaarne rahasumma mu Hansapanga kontol! Heh!
Aeg on tegelikult palju kallim, aeg on hindamatu. Miks me seda siis nii odavalt müüme? Sellepärast, et me ei väärtusta seda piisavalt. Kui aeg oleks meie jaoks kulla hinnas, siis ilmselt kasutaksime seda säästlikumalt.

Mina olen oma otsuse teinud. Avasin hiljuti õnnekonto ja kogun sinna investeeringuid. Kui sinna on kogunenud piisaval kogusel õnne, siis ei ole selle rahaks konverteerimine enam mingi probleem. : )