miks mina ei ole mina

seoses väikese märkusega mu kirjutiste negatiivse tooni suhtes hakkasin mõtlema, et on ilmselt väga inimlik ajada segamini autor ja inimene ise. raamatute autorid ütlevad tihti, et "ärge samastage mu tegelasi minuga." aga ikkagi nagu tahaks... tahaks ikka arvata, et Nabokov ihaldas tegelt ka väikest Lolitat, tahaks arvata, et Õnnepalu sooritas tegelt ka mõrva (vähemalt mõttes), tahaks arvata, et Sauter keppis koridoris trepikäsipuu najal mafioso narkarist tüdruksõpra ja et Hesse rüüpas maagilises teatris hallutsinogeenset märjukest.

Kui me ei usuks, et teoste taga on autori poolt tõeliselt läbielatud sündmused, siis tunneksime end ilmselt kuidagi petetuna: et näed, kirjutab ju, aga ise ei ole seda läbi elanud!

Mina pole muidugi Hesse, Õnnepalu või Sauter, aga kui ma midagi kirjutan, siis kas see, kes kirjutab olen mina, või on see hoopis keegi teine; keegi, keda kirjandusteoorias nimetatakse autoriks või siis "implied author", "narrator?"

Ja kes ma üldse olen?
Ma arvan, et mina ei ole mina. Ma ei ole see, kelleks ennast pean. Ma ei ole see, kelleks te mind peate. Ma olen see, kes ma olen. Ma loodan, et te nüüd selle peale kohe telefoni ei haara ja mulle kiirabi järgi ei kutsu... : ) Aga tõsiselt. Ma arvan, et me ei ole need, kelleks end peame. Sellega ei taha ma ka öelda, et ma valetan, kui midagi kirjutan. Ei valeta. Aga see mina, kes paistab välja tekstis, ei ole seesama, kes siin istub ja kirjutab. Hmm. Läks vist segaseks...
Ühesõnaga, autor on ka fiktiivne tegelane. Kui ma midagi kirjutan, siis ju on mul selleks mingi põhjus. Ma usun ka, et kirjanikud kirjutavad asjadest, mis neile korda läheb, aga see ei tähenda, et igast reast ja sõnast peaks otsima seda inimest ennast. Autor jutustab ikka mingit lugu, ja tal on oma suhe selle looga - nii nagu lugejatelgi. Comprendo?