tekst ja elu

Vaatan, et mõned lugejad ei ole aru saanud, mida ma oma eelmise sissekandega öelda tahtsin, ja samas olen üllatunud, et mu blogi nii aktiivselt loetakse! Eelmise selgituseks ütleksin ainult, et tekstimaailm on midagi muud kui reaalne maailm. Tekst ja elu on täiesti eraldiseisvad reaalsused. Tekstil on oma loogika. Reaalsuses puuduvad konfliktid, tekstis on need aga olemas, ja samuti meie peas. Kirjutades toimub liikumine elust teksti, lugedes vastupidi - tekstist ellu. Kesse viitsiks lugeda tekste, milles pole konflikti? Pole konflikti, pole ka lugu.

Tahaks juba nagu sellest teemast mööda saada, aga täna öeldi mulle jälle, et "su blogi järgi on sul mingi jama." :D Irw. no täpselt nii ongi, nagu selles eelmises rääkisin!

Kas mul on jama? Well, tegelt ju ei ole! Ma arvan, et see, kuidas sul läheb, on alati subjektiivne hinnang ja ei sõltu väga palju "reaalsest" situatsioonist. Inimesel läheb täpselt nii hästi, kui hästi ta arvab, et tal läheb. Me ju loome oma mõtlemise ja meeleseisundiga need situatsioonid, milles oleme. Ja situatsiooni hindamine on ka alati subjektiivne. Need, kes arvavad, et neil läheb sitasti, üldiselt elavadki sitta elu. What you think is what you get.
Kui paljud vastavad teie küsimuse peale, et neil läheb hästi? Enamasti on vastuseks: normaalselt. Mida see veel tähendab? Mulle tundub, et Eestis ongi "normaalselt" ainuke vastus, millega rahule jäädakse ja mille peale enam küsimusi ei tule. Kui sa ütled, et sul läheb hästi, kuulud sa automaatselt vähemuse hulka ja sind vaadatakse kahtleva (vahel ka kadeda) pilguga. Kui ütled, et läheb sitasti, siis küsitakse miks ja hakka siis seletama... kõige parem on öelda "normaalselt" sest selle vastusega jäädakse rahule. Aga mis ma siin jahun, fs on eestlastest kirjutanud nõnda:

kes need eestlased yldse on?
see on väike rahvas
kirglik nagu itaallased
aga sissepoole
väljast see ei paista
tunded nagu tuleleegid
põletavad sisikonda
lauldakse ainult siis
kui ollakse karjas koos
või juba nõnda purjus
et keegi enam viisi ei pea
ja see on mõistagi hirmus
mine parem loomaaeda
kuula hyääne ja hunte
nemad on kindlalt puuris...
siis kui eestlane armub
kõik läheb seespool sassi
heal juhul päästab
tavaline depressioon
juuakse palju viina
mõnikord piiritust
tehakse enesetappe
mõni poob ennast üles
teine lõigub veene
need jäävad tihti ellu
yks ei jäänud
vedas
aga tema oligi erand
legend juba eluajal
kui on raha ja relvaluba
siis võib osta pyssi
yldiselt ollakse vaid
niisama omaette
loetakse raamatuid
mõni kuulab öö otsa
lauljat kes poos end yles
teine uurib lõunamaa rahva
muistset pyhakirja...
enamasti ju jäädakse ellu
kuni tuleb loomulik surm
loomulik surm on see
kui sind ei tapeta ära
kui sa ennast ise ei tapa
kui sa ei jää auto alla
või ei juhtu muud õnnetust
mis on õnn ja mis on õnnetus
see on muidugi hämar
kumb see on kui sa sünnid siia
lõikavasse külma
põhjamaisesse pimedusse
mereäärsesse niiskusesse
hingama sisse tööstusjääke
jooma myrgist murerohtu
mis soojendab kylmunud keha
ja aitab unustada
teeb su meeldivalt lolliks
vahel sellest välja ei saagi
eks ka mina teinekord võtan
aga mu isa
enam ei joo
varem ikka võttis
pani kohe kõvasti
vene meestega kärakat...
kliima on meil ju niiske
pime kylm ja tuuline
valget aega on vähe
sellepärast tulebki
teha majale väiksed aknad
mis sealt väljast ikka
tuleb nii väga head
ja seinad peavad olema paksud
teeme tugevaid maju
meie rikkus on paekivi
raske näotu ja hall
oleme visad ja töökad
kui ikka veel aru ei saanud
siis ma kordan yle
kange alkohol ja kultuur
nemad hoiavad elus
muidu me kylmuks surnuks
või läheks päris hulluks
kirglikud nagu me oleme.

Ja nüüd ma küsin: kas kodanik indrek mesikepp mõtleb tegelt ka nii?