Mõnikord on vang vabam kui tema valvur.
Leidsin eile sellise pildi näoraamatust ja postitasin ka oma seinale. Ilus. See meenutas mulle ühe inimese lugu, kes koges vanglas olles vaimset ärkamist - üks ilusamaid ärkamise lugusid, mida kuulnud olen. Otsisin selle intervjuu üles ja postitan allapoole. Ka mees, keda pean oma õpetajaks - John Sherman, ärkas vanglas olles. Tema lugu on ka täiesti eriline ja plaanin selle millalgi eesti keelde tõlkida. Kas see on paradoksaalne või hoopis loomulik, et kõige mitte-vabamas keskkonnas - vanglas, on võimalik täielik vabanemine? Huvitav, kui levinud see on? Öeldakse, et maailmas vabaneb suurem protsent inimesi, kui kloostris elavate munkade hulgas, sest elu maailmas on palju keerulisem. Elu vanglas on vist ju eriti keeruline või vähemalt piisavalt ahistav, et sundida inimest otsima väljapääsu - kas siis konkreetselt või "ülekantud tähenduses." Vanglas võib esile tulla suurim tung vabaduse järele, mis on õpetajate väitel hädavalik. Ilma selleta ei saavutata midagi. Seega võib inimese vangipanek paradoksaalselt tähendada tema vabanemist.
Filmis "Shawshank Redemption" on pääsemine konkreetne, kuid seda võib käsitleda ka metafoorina... et me kõik oleme vangis ja otsime väljapääsu. Aga selleks, et see õnnestuks, on vaja seda väga tahta ja olla järjekindel. Tuleb uuristada pikk tunnel läbi paksu vanglamüüri, töötades päeval ja ööl. Samuti on vaja roomata läbi solgitoru õige mitu miili, enne kui valgus paistma hakkab. Sellist teekonda läbi oma alateadvuse solgitoru kirjeldavad paljud inimesed, kes on üles ärganud. See ei ole kaugeltki kerge teekond, kuid raskele teekonnale järgneb võrdväärne tasu - elu vabaduses, rahus ja alatises rahulolus. Mida üks vang veel võiks soovida?
Mulle väga meeldis see intekas (vaatasin seda esimest korda paar aastat tagasi). Vaatan nüüd veelkord üle. Eriti huvitav lugu - tüdruk kukkus Jaapanis kinni ja koges mitu aastat zen-kloostrilikku elu, mis oligi põhiliseks faktoriks järgnevas vaimses ärkamises...
No comments:
Post a Comment