mystery train ja need sumedad tokyo õhtud

Oktoober on siin veel täitsa suvekuu. Sai täna pisut päikest võetud. Nii tore. Siit oleks kirjutada nii mõndagi põnevat, aga just eilne vestlus ajendas mind sellega algust tegema... Tutvusin taaskord ühe erakordse jaapanlasega. Oleme juba mitu päeva ühes toas elanud, aga vestlus tekkis alles eile.

Ööbin ühes odavas guestgouse`s, mis asub ühes tavalises Tokyo linnajaos, kus maja on majas kinni, elektritraadid risti-rästi ning vaikuses on kuulda tsikaadide siristamine.

Tulin eile koju ja mõtlesin, et võtan klaasikese saket. Mõeldud, tehtud. Kööki tuli ka mu toakaaslane, kellega oleme seni vaid mõned laused vahetanud, aga nüüd korraga läks alles õige jutt lahti! Kõik, mida ma ta kohta enne seda vestlust teadsin oli see, et ta kukkus kuu-poolteist tagasi purjus peaga koju tulles ja murdis käeluu kolmest kohast ning seejärel tehti talle oppi (tal on praegugi vasak käsi täitsa paistes ja kasutada ta seda praegu ei saa). Ja seda oli ta ka maininud, et töötas kunagi ammu filmi alal ja tema ametiks oli "executive producer." Aga eile õhtul hakkas ta millegipärast rääkima. Ehk oli ajendiks see, et selgus, et õppisime samas ülikoolis? Igaljuhul rääkis ta, et oli 60ndatel rock`n rolli fänn ja töötas esimese muusikaajakirja juures Tokyos ja kirjutas muusika kohta artikleid. Rock`n roll oli tol ajal uus lääne asi ja sümboliseeris jaapanlaste jaoks läänelikku vabadust. Ja talle see hullult meeldis. Siis tuli vahele veel mingi periood tema elus, aga edasi läks asi õige huvitavaks... Selgus, et ta tegi koostööd Jim Jarmuschiga! Wow! Jarmusch on üks mu lemmikuid. Rääkisime Jimi (nii ta temale viitas) filmidest päris tükk aega. Mees ütles, et pärast Mystery Traini läks asi tema jaoks igavaks, et tema oleks oodanud Jimilt teistsugust arengut. Tema teema on mitte-kirjanduslikud ja mitte tekstipõhised stsenaariumid, vaid sellised filmid, mis kasutavad maksimaalselt mitte-verbaalseid vahendeid - eriti aga heli ja pildi koostöö... "Dead Man`is ajas Jim mingit filosoofia rida, aga mulle selline asi ei meeldi. Mina olen lihtne inimene," ütles executive producer Kunijiro Hirata ; )
Tema meelest oleks Jarmusch võinud teises suunas minna ja ta uued filmid talle ei meeldigi. Kirjeldamatult meeldiv tunne on suhelda inimesega, kes on kokku puutunud kellegi sellisega nagu Jim Jarmusch. Justkui oleks ise Jimiga rääkinud ; )

Mystery Traini treilat näeb siin.

Ta rääkis veel, et tahaks Laosest filmi teha, kuna talle Laos väga meeldivat. Aga tal oleks selle filmi tegemiseks vähemalt 6-7 miljonit dollarit vaja. Praegu olevat sellist raha aga raske leida...

Täna uurisin järgi ja selgus, et selles filmis oli veel teinegi executive producer, keegi Suda-san. Küsisin järgi. "Tema pandi sinna lihtsalt Jaapani reeglite kohaselt kohatäiteks, aga ta ei teinud mitte midagi," kõlas vastus. Ahsoo..

Täna rääkisime ka muusikast.... Hämmastav, et 66-aastane mees asjadega nii hästi kursis on! Ta ütles, et ta on veidi imelik, et tal on kogu aeg vaja midagi uut ja huvitavat, aga tänapäeva muusikas ei olevat midagi uut. Vana paugutas hästi: "On küll Drum`n bass, House ja teised stiilid, aga midagi uut ikkagi ei ole. Kõik on kuidagi vana ja kulunud." Ei osanudki selle peale midagi kosta... Lasin talle Amon Tobinit ja näitasin mõnda Sigur Rosi videot, sain aru, et ka need asjad on tema jaoks juba aegunud. Eino mis sa kostad.

Mida selline mees odavas guesthouses teeb võite ilmselt küsida. No ma ka ei tea, aga niipalju kui ta rääkis on asi selles, et ta on oma suure raha igasuguste tobeduste peale ära kulutanud - hostess clubid jne. NYs oli ka tükk aega elanud ja seal oma raha laiaks löönud. Nüüd siis elab juba pikemat aega (üle aasta) guesthouse`ides ja sööb nuudleid. Aga samas paistab tal raha olevat.. ei tea. Igaljuhul väga inspireeriv. Jään sellesse majja veel ilmselt pea kaheks nädalaks, nii et huvitavatel teemadel jõuab veel rääkida küll.

Carpe diem!