Millises maailmas me elame?

Kirjutama ajendas sellenädalane uudis inimõiguslase Natalja Estemirova tapmisest. Tegu on ilmselgelt järjekordse Putini süsteemi ohvriga, kirjutab Andres Herkel. Naine, kes kritiseeris võimu ja sõjakuritegusid, võeti tänaval "tundmatute" poolt kinni, topiti autosse ja lasti kusagil metsas sõelapõhjaks. R.I.P.

Vot ja sellised asjad toimuvad siis planeedil Maa aastal 2009. Kui kaua veel?

See maailm on üldse imelik. Nagu Bill Hicks ütles, et mis maailm see selline küll on, kus kõik head inimesed tapetakse - Jeesus, Gandhi, Kennedy, John Lennon... "And Milli fucking Vanilli walks the planet..." Või siis kommunismi kuriteod, mille eesmärgiks oli mõtlevate inimeste kõrvaldamine. Et rahvamass oleks rumal, nüri ja kergesti kuuletuv, et süsteem saaks rahulikult oma võigast agendat täita, et deemonid saaksid söönuks... Kambodias võis isegi prillide kandmise eest kuuli saada! See on ikka nii haige, et ei olegi midagi öelda.

Kerlil on õigus - Armastus on surnud. Aga kas surm on lõplik või on see lihtsalt üks sündmus lõputus elus?

Budismis on võrdkuju, et inimelu on sama haruldane ja väärtuslik nagu see kui suures ookeanis ujub kilpkonn ja pinnal hulbib lauajupp, milles on väike auk, ja see kilpkonn pistab juhuslikult kusagil pea veest välja ja see juhtub olema just see koht, kus asub auk selles lauajupis. Nii sünnivad inimesed maailma. Seega on elu budismis väga hinnas ja seda peaks kasutama väga targalt. Kõigepealt ongi vaja mõelda, mis on oluline.

Jeesus ja Buddha rääkisid juba 2000 aastat tagasi, mis on oluline, aga kas inimesed on kuulanud?

Põhimõtteliselt on kõik religioonid ühesugused, s.t. nende tuum on üks ja väljendatav ühe sõnaga: Armastus. See tähendab, et kõik on üks. "Armasta oma ligimest samamoodi nagu iseennast" viitab selgelt, et mingit vahetegemist ei ole vaja. Advaita tähendab ka mitte-kahesus ehk siis ÜHESUS. Ja Buddha ütles ka, et miski ei eksisteeri kunagi täiesti omaette; et kõik on kõigega seoses. Kõige ühena tajumine ongi Armastus. Not two, just ONE.

Mulle tundub, et tegelikult on kõik ikkagi meie teha. Et milliseid valikuid me teeme. Sellest sõltub meie saatus ja meie maailma saatus. Kuigi võib ka öelda, et meie ei saa midagi teha ja ka see on õige. Aga ikkagi - valikuid saame teha, ja põhiline valik ongi: Hirm või Armastus? Ehk siis kas kahesus või ühesus? Sellest valikust lähtub kogu meie maailmapilt ja kõik muu, mida ei oska ettegi kujutada. Võime end mõelda haigeks, aga võime ka jõuda kujuteldamatutesse kõrgustesse. Kõik on valik.

Mina olen otsustanud keskenduda positiivsele ja näha maailma optimistlikult, sest halvale keskendumine suurendab halba meis endis ja maailmas ning ei ole kuidagigi produktiivne. Lihtne see ei ole. Vähemalt esialgu. Aga ma arvan, et see on õige valik. Just selline, mida ma selle kilpkonnana tegema peaksin.

Jõuan ka pointini: See, millises maailmas me elame, sõltubki meie valikutest. Üks asi on suhtumine - saan suhtuda kas + või - ja juba see muudab mu kogemust reaalsusest ja teine asi on see, milline mõju on minu valikutel sellele reaalsusele enesele. Ehk et me ise oleme maailma loojad.

Seega tuleks küsida: Millises maailmas me tahame elada? Ma arvan, et enamus inimesi ei soovi elada selles maailmas, kus John Lennonid, Ghandid ja Martin Luther Kingid tapetakse. Vaja on luua uus maailm ja sellest saame me kõik oma valikute abil osa võtta.