Vahepeal olen ma kurb, et ma ei ela "normaalset elu" nagu teised inimesed. Eriti kurvaks teeb vähene suhtlemine - ei ole siin ümbruses ju kedagi, kellega suhelda. Mu suhtlemised piirduvad viimasel ajal peaasjalikult Facebooki-vestlustega. Sellest tulevad vahel mõtted, et äkki peaks ikka linna tagasi minema, seal saaks rohkem inimestega koos olla. Käiks ka tööl, omaks sissetulekut ja oma kena korteriubrikut kusagil Kalamajas.. leiaks endale naise, unistaks elust maal... nii ta ehk läheks.
Aga ma olen siin hakanud end koduselt tundma - see ju ongi mu esivanemate kodu. Ja ma tean, et see, mida ma tahan, ongi elu maal. Kasvatada oma juurvilja, pidada kitsi ja kanu, teha tööd, tegeleda turismiga, luua midagi ilusat.. see on ka mu unistus tuleviku maailmast: omavahel koostööd tegevad ökokogukonnad, puhas loodus, puhas toit. Tuleb iseendast alustada.
Kirjutada võiks paljutki, aga blogi pole ikka see koht, kus südant puistata.
Monday, December 10, 2012
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment