2012 - 2013

Taas vahetub aasta.

Minu jaoks on aastavahetused ikka olulised olnud. Noorena meeldis teha pauku ja vaadata ilutulestikku ja muidugi rikkaliku laua taga süüa. Ja hommikul oli uus aasta - milline rõõm! Puberteediealisena oli aastavahetus suursündmus, mis tähendas suurt söömingut ja veel suuremat joomingut. Üks aastavahetus, mil ära joodi vist umbes pudel viina näkku, on mu mälust peale paari lühikese episoodi täielikult kustutatud. Järgnevatel aastatel sai pidutsetud väiksema seltskonnaga, viisakalt laua taga. Mõnusad olemised needki.

Mingil ajal alustasin enda jaoks üht olulist traditsiooni - aastakokkuvõtte kirjutamine päevikusse. Seda olen siiamaani, vist juba üle kümne aasta teinud.

Oma kõige tähenduslikuma uue aasta vastuvõtmise kogemuse sain aga Jaapanis aastal 2002/2003. Jaapanlaste jaoks tähendab uus aasta uut algust: kodud ja tänavad tehakse põhjalikult korda, vanad asjad lõpetatakse ära, rääkimata asjad räägitakse selgeks ja antakse üksteisele andeks aasta jooksul tehtud vead. Uusaastaööl süüakse spetsiaalseid toite, nt toshi-koshi soba (pikad nuudlid, mis sümboliseerivad pikka iga) ning käiakse templis. Budistlikes templites lüüakse uusaastaööl suurt templikella täpselt 108 korda - see on budismis heaendeline number, ja just samapalju pidavat inimesel olema pattusid. Kindlasti ei ole tegemist joomapeoga. Pigem on see perega olemise ja iseendasse vaatamise aeg, umbes nagu meil jõulud. Kolmel esimese päeva jooksul käiakse läbi ka shinto pühamust, et esitada kohalikele vaimudele (kamidele) oma uusaastasoovid. Tegin selle kõik tol korral läbi ja kogesin tõesti uuenemist! Sellest ajast alates on aastavahetus minu jaoks veel olulisem olnud.

Seekord on vist esimene kord üldse, mil olen aastvahetusel päris üksi - maal metsa sees, koos koera ja kassiga. Tegin traditsioonilise kokkuvõtte, kütsin ahju, valmistasin suure koguse maistvat toitu, mille kõrvale jõin ühe hea tumeda õlle. Tunnustasin iseennast, et selle aastaga hakkama sain - see oli üks keerukamaid mu elus. Arvan, et tulin sellega hästi toime. Tore, et see läbi sai! Loodan, et järgmine aasta tuleb lihtsam.

Aitäh kõigile, kes te minuga sel aastal koos olite, kokku puutusite või mind uidagi mõjutasite. Õppida oli palju. Ühtlasi palun andeks, kui kellelegi haiget tegin. Ja veelkord: Head uut aastat!

Silence...

Silence is the pause in me when I'm near to God.

-Arvo Pärt

Täna lugesin hommikul FBs sellist tsitaati ja kuulasin juurde Pärdi teost "Spiegel im Spiegel" - peegel peeglis. Jumalik!

Lehekülg Poetry Gardens avaldas ilusa foto ühest sügisesest aiast koos Eckhart Tolle tsitaadiga:

Here's a new spiritual practice for you:
don't take your thoughts so seriously.

-Eckhart Tolle

Väga head juhised. Kaldun oma mõtteid tõesti liiga tõsiselt võtma. Mulle tuletas see meelde ühe õpetaja öeldud sõnu, mis käisid selle kohta, et ühel hetkel nihkub meie tähelepanu mõtete sisult mõtetele enestele, s.t. oluline pole siis enam niivõrd see, mida me mõtleme, vaid see, et me mõtleme, mõtlemise fakt iseenesest. Kui meil kaob huvi mõtete sisu vastu, siis oleme kõrvaltvaatajad - paneme tähele, et mõtted tulevad ja lähevad ja oleme selle spektaakli jälgijad. See annab suure ruumi aimduse... et oleme kosmilised olendid, meie mõtted ja tunded kerkivad esile tühjusest ja lähevad tühjusesse. See ongi see, mida vaja. 

Kui jägime oma mõtteid kõrvalvaatajana - "näe, kui huvitav, sellised mõtted tulevad" - siis oleme ühenduses kontekstiga, vaikusega kõige oleva taustal. Nimetatagu seda siis kuidas tahes, aga see on meie endi loomus. Olemine. Ja see on alati olemas. See ongi reaalsus. 

Kui me laseme end vähem kaasa kiskuda mõtete sisust, ükskõik kui peibutavaks nad ennast ka ei teeks, saame kogeda rahu. Palve, meditatsioon, jalutuskäigud metsas ja lihtsalt vaikselt istumine on minu puhul suureks abiks. Suur õnnistus on muidugi ka see, et ma tööl ei käi - saan rohkem süveneda, aga suured õpetajad räägivad, et sellist meeleseisundit on võimalik hoida ka igapäevaelu saginas - isegi kui oled keset lärmakat turgu. Äkki õnnestub kunagi ka selline rahu saavutada, et ei peaks enam ühiskonnast eemale hoidma, et olekski nii et "I am in the world, but not of the world." 

Rahu!

 

10.12.2012

Vahepeal olen ma kurb, et ma ei ela "normaalset elu" nagu teised inimesed. Eriti kurvaks teeb vähene suhtlemine - ei ole siin ümbruses ju kedagi, kellega suhelda. Mu suhtlemised piirduvad viimasel ajal peaasjalikult Facebooki-vestlustega. Sellest tulevad vahel mõtted, et äkki peaks ikka linna tagasi minema, seal saaks rohkem inimestega koos olla. Käiks ka tööl, omaks sissetulekut ja oma kena korteriubrikut kusagil Kalamajas.. leiaks endale naise, unistaks elust maal... nii ta ehk läheks.

Aga ma olen siin hakanud end koduselt tundma - see ju ongi mu esivanemate kodu. Ja ma tean, et see, mida ma tahan, ongi elu maal. Kasvatada oma juurvilja, pidada kitsi ja kanu, teha tööd, tegeleda turismiga, luua midagi ilusat.. see on ka mu unistus tuleviku maailmast: omavahel koostööd tegevad ökokogukonnad, puhas loodus, puhas toit. Tuleb iseendast alustada.

Kirjutada võiks paljutki, aga blogi pole ikka see koht, kus südant puistata.

Guesthouse now open - all are welcome

 

This being human is a guest-house.
Every morning a new arrival.
A joy, a depression, a meanness,
some momentary awareness comes
as an unexpected visitor.

Welcome and entertain them all!
Even if they're a crowd of sorrows,
Who violently sweep your house
empty of its furniture.
Still, treat each guest honorably.
Who may be clearing you out
for some new delight.
The dark thought, the shame, the malice,
meet them at the door laughing,
and invite them in.
Be grateful for whoever comes,
because each has been sent
as a guide from beyond.

~ Rumi

vangistus ja vabadus

 

Mõnikord on vang vabam kui tema valvur.

Leidsin eile sellise pildi näoraamatust ja postitasin ka oma seinale. Ilus. See meenutas mulle ühe inimese lugu, kes koges vanglas olles vaimset ärkamist - üks ilusamaid ärkamise lugusid, mida kuulnud olen. Otsisin selle intervjuu üles ja postitan allapoole. Ka mees, keda pean oma õpetajaks - John Sherman, ärkas vanglas olles. Tema lugu on ka täiesti eriline ja plaanin selle millalgi eesti keelde tõlkida. Kas see on paradoksaalne või hoopis loomulik, et kõige mitte-vabamas keskkonnas - vanglas, on võimalik täielik vabanemine? Huvitav, kui levinud see on? Öeldakse, et maailmas vabaneb suurem protsent inimesi, kui kloostris elavate munkade hulgas, sest elu maailmas on palju keerulisem. Elu vanglas on vist ju eriti keeruline või vähemalt piisavalt ahistav, et sundida inimest otsima väljapääsu - kas siis konkreetselt või "ülekantud tähenduses." Vanglas võib esile tulla suurim tung vabaduse järele, mis on õpetajate väitel hädavalik. Ilma selleta ei saavutata midagi. Seega võib inimese vangipanek paradoksaalselt tähendada tema vabanemist.

Filmis "Shawshank Redemption" on pääsemine konkreetne, kuid seda võib käsitleda ka metafoorina... et me kõik oleme vangis ja otsime väljapääsu. Aga selleks, et see õnnestuks, on vaja seda väga tahta ja olla järjekindel. Tuleb uuristada pikk tunnel läbi paksu vanglamüüri, töötades päeval ja ööl. Samuti on vaja roomata läbi solgitoru õige mitu miili, enne kui valgus paistma hakkab. Sellist teekonda läbi oma alateadvuse solgitoru kirjeldavad paljud inimesed, kes on üles ärganud. See ei ole kaugeltki kerge teekond, kuid raskele teekonnale järgneb võrdväärne tasu - elu vabaduses, rahus ja alatises rahulolus. Mida üks vang veel võiks soovida? 

Mulle väga meeldis see intekas (vaatasin seda esimest korda paar aastat tagasi). Vaatan nüüd veelkord üle. Eriti huvitav lugu - tüdruk kukkus Jaapanis kinni ja koges mitu aastat zen-kloostrilikku elu, mis oligi põhiliseks faktoriks järgnevas vaimses ärkamises...

Aeg...

Uhh.. aeg liigub ikka hullult kiiresti. Päevad mööduvad sellise tempoga, et suurt midagi ei jõuagi korda saata..alles oli hommik, nüüd juba õhtu. Tundub, et päeva sisse mahub vaid paar asjatoimetust ja sellega aeg piirdubki. Alles oli esmaspäev ja nüüd juba reede! Kummaline!!

Otsustasin uuesti (üle mitmete aastate) blogisse kirjutama hakata, kuna tundsin selleks vajadust, aga ma ei oodanud nii suurt huvi. Jälgisin stats'i ja ülin üllatunud. Ju siis inimesi huvitab. Aga mul jällegi ei ole huvi KÕIGILE kirjutada. Tuleb leida tasakaal. Ühelt poolt nagu tahaks oma mõtteid jagada, aga teisest küljest jälle mitte. Olla nagu lind, kes metsas laulab, kuid keda enamasti ei kuulda... see sobib.

Kui oled seda lugema sattunud, siis järelikult pead siin olema.

Mul on selline tunne, et peakski ajast kirjutama.

Googeldasin just ja sain teada, et ka teadlased uurivad seda fenomeni, nii et ma pole ainuke loll, kes sellest räägib... See artikkel räägib küll sellest, et aeg on aegade algusest saati pidevalt kiirenenud, aga ikkagi... Järgmine artikkel väidab koguni, et aeg kaob üldse ära. Terence McKenna rääkis ka midagi sarnast - et aeg kiireneb pidevalt ja lõpuks kaob üldse ära. Seda on raske ette kujutada, mida tähendab aja kadumine, aga igaljuhul võib siis täie kindlusega öelda, et "aega üldse ei ole!" :) Tegelt ma arvan, et kui aega ei ole, siis järelikult elame hetkes ehk igavikus.. ikka keeruline ette kujutada. Aga elame-näeme. Igaljuhul on mul tunne, nagu oleksime suures lehtris, millest vesi keereldes välja voolab ja mida madalamele see vajub, seda kiiremaks muutub vee keeris.

Mulle on aeg alati pinda käinud, nii et tore oleks kui ta kaoks. :) Aitab küll, Kronos, kaua Sa meid piinad, aeg on lahkuda :)))

Huvitav, kas väljend "head aega" kaob ka siis käibelt ja ehk soovitakse lihtsalt head? :)
Ja väljend "aega ei ole" on küll korrektne, kuid kaotab oma mõtte? :)


Crazy world!

Have a nice ride! :)

"We believe that time emerged during the Big Bang, and if time can emerge, it can also disappear - that's just the reverse effect."

Read more: http://www.disclose.tv/forum/the-universe-is-not-accelerating-time-itself-is-disappearing-t27444.html#ixzz2D3aTCyV3

Tänupüha

Tänupüha on üks tore püha. See võiks olla iga päev, et mäletaksime olla tänulikud. Paraku kipub see igapäeva elus ikka meelest minema. Igaljuhul on Tänupüha tänuväärne võimalus endalt küsida: mille eest olen tänulik mina?

Ma olen tänulik oma kallite vanemate, perekonna ja kodu eest.
Olen tänulik heade sõprade eest.
Olen tänulik hea tervise eest.
Olen tänulik vaba aja eest.
Olen tänulik katsumuste eest, sest need teevad mind tugevamaks.
Olen tänulik selle eest, et mind on juhatatud sellele teele, millel käin.
Olen tänulik elu eest.

On öeldud, et kui Su elus on vaid üks palve, ja kui selleks on tänupalve, siis sellest piisab.
Piisab, kui vaid kord elus südamest öelda "aitäh"

Kuid kui iga päev, igal hommikul ja õhtul seda teha, on tulemuseks kindlasti õnnelik elu.
Mõtlen, et peakski kirjutama üles asjad, mida tahan meeles pidada ja pidevalt järgida.

Kui Sind miski häirib, siis on see Sinu meel, mis on häiritud. 
Vaata iseennast alati, kui see Sulle meenub. 
Ära unusta olemast tänulik. 
Süda on terve siis, kui oled kõigi vastu heasoovlik.

Katsun meeles pidada.

Õhtu poole leidsin Facebookist ka ühe ilusa pildi.. koos tsitaadiga Eckhart Tollelt:

"Kõige selle hea märkamine, mis Su elus juba olemas on, on kogu külluse aluseks."

Nüüd, päev hiljem leidsin Facebookist veel ühe foto, mida siia võiks lisada. Meenus ka, et on olemas selline asi nagu "tänulikkuse twitter" (http://www.gratitudelog.com). See on selline Twitteri-taoline keskkond, kuhu kasutajad postitavad iga päev midagi, mille üle nad tänulikud on.

Maailmalõpust - huvitavaid fenomene

Täpselt kuu aega on jäänud selle maagilise kuupäevani - 21.12.2012

Mida aeg edasi, seda vähem ma usun igasuguseid ennustusi. Ma arvan, et kõige tõenäolisemalt ei juhtugi sellel kuupäeval midagi märkimisväärset ja 22.12.2012 on samasugune päev nagu kõik eelnevad. Kuid samas ma loodan, et midagi ikka juhtub ka, sest maailm sellisena ei ole jätkusuutlik - meil pole enam väga kaua võimalik samas vaimus jätkata, sest selle tulemuseks on enesetapp.

Ei hakka ümber jutustama neid ennustusi, mida seekordse talvise pööripäeva kohta tehtud on. Tahaksin hoopis keskenduda veidratele, ekstraordinaarsetele nähtustele, mida üle maailma on täheldatud.

-Jõgede ja järvede värvumine punaseks

Ülal oleval fotol on järv Austraalias. Järve värvumist roosakaks ei osata seletada. Selliseid asju on maailmas juhtunud mitmel pool. Soovitan guugeldada "river turns red" või midagi sarnast.

-Lindude ja loomade massilised hukkumised

Samuti nähtus, millele meedias ei ole leitud ühtegi usutavad seletust. http://www.treehugger.com/natural-sciences/mass-animal-deaths-around-the-world-dead-birds-fall-from-sky-millions-of-fish-crabs-wash-ashore.html

-Veidrad helid üle kogu planeedi (kuuldud ka Eestis!)

Siin on üks pikem video nendest helidest...

Mainiksin ka veel seda, et aeg on justkui kiiremaks läinud - täheldasin seda juba vähemalt aasta tagasi ja olen ka paljudelt teistelt kuulnud, et nad tajuvad kiirenenud aja kulgu. See on globaalne nähtus. Samuti on globaalne nähtus korduvate arvude nägemine. Mõned aastad tagasi nägin kõikjal numbreid 12:12, 13:13, 20:20, 22:22 jne ja hakkasin mõtlema, et mis asi see on... seda juhtus tõesti liiga tihti, et seda pelgalt juhuseks pidada. Ühel hetkel sai villand ja uurisin, kas keegi on äkki sellest miskit kirjutanud? Parim artikkel, mille leidsin, on see. Ühesõnaga, need korduvad numbrid on märguanded üles ärkamiseks, ratsionaalse mõistuse piiridest välja tulemiseks.

Aga mis põhiline: uuel aastatuhandel on toimunud suur vaimne ärkamine inimeste hulgas. Ühtäkki räägiti kõikjal energiast, enesearengust, tervenemisest jne. Nüüd on see kõik muutunud üsna tavaliseks ja igapäevaseks, aga veel 10 aastat tagasi oli olukord hoopis teine. Kindlasti ei ole kogu see vaimne liikumine puhas kuld, kuid ainuüksi fakt, et inimesed on hakanud märkama enamat kui füüsilist ja ratsionaalset, on minu arvates olulise tähtsusega. See näitab, et kollektiivne nihe on tõepoolest toimumas.

Kõige konkreetsemalt ja selgemalt on muutused näha ühiskondliku aktiivsuse tõusus: viimasel ajal on pidevad meeleavaldused üle kogu planeedi, sh Eestis. Kõik keeb. 

Seega, midagi siiski toimub, aga mis see on? Tahaks loota, et see on rööviku moondumine liblikaks, nagu öeldakse, et inimkond on läbi tegemas küpsuseksamit saamaks kooslusena terviklikuks, loodusega ja üksteisega kooskõlas olevaks organismiks...

just stop

I love simple things. Complexity, although it has its appeal, is not always justified. We don't have to delve into philosophical treatises and follow back-breaking lines of reasoning in order to find out the most important "thing" of all - who we really are. This is the basic question.

The simplest yet most profound spiritual teaching I have ever come across is really simple: STOP!

However, this is not easy to "do" for most people since it doesn't involve any doing at all!

We are so used to doing and thinking that it's hard to not do anything.

All wanting

All desiring

All thinking

Just stop everything

Stop creating and recreating

Stop imagining

Stop analyzing

Simply stop everything

...and see what remains.
This is it.
This is it.

Ramana Maharshi - 20. sajandi suurim pühak

Uurimine "Kes ma olen?" on põhiline vahend kogu viletsuse kõrvaldamiseks ja ülima õndsuse saavutamiseks."

-Ramana Maharshi

Ramana Maharshist kirjutamine ükskõik mil viisil jääb paratamatult küündimatuks katseks väljendada väljendamatut. 

Sri Ramana Maharshi (1879 - 1950) on tuntuks saanud küsimusega "Kes ma olen?" Esmapilgul võib see tunduda veider, triviaalne või lihtne, kuid kui sellesse süüvida, tuleb ilmsiks, et tegemist on kõige fundamentaalsema, kõige olulisema ja põhjapanevama küsimusega, mida üks inimene endale esitada võib. Kõik teised küsimused - puudutagu nad või maailma lõppu, kosmilist korda, religiooni või maailmamajanduse probleeme - on selle lihtsa kuid sügava küsimuse kõrval tähtsusetud, sest vastus sellele küsimusele lõpetab kõik küsimused ja lahendab kõik probleemid.

"Peaaegu kogu inimkond on enam või vähem õnnetu, sest peaaegu keegi ei tunne tõelist Iset. Tõeline õnn peitub vaid Ise tundmises. Kõik muu on mööduv. Tunda enda Mina tähendab alatist õndsust."

(inglisekeelses kirjanduses kasutatakse ülima mina tähistamiseks Self suure tähega vastandina self'ile. Olen selle tõlkinud Ise'ks suure tähega)

Nii lihtne ongi selle suure Õpetaja õpetus: küsi endalt, kes sa oled; leia tõde Iseenda igavese olemuse kohta uurides "mina-mõtet" ja selle päritolu. Kes mõtleb "ma olen", kes ütleb "mina? Mis on selle "mina-mõtte" allikas? Kust see alguse saab? Selles alguses ongi peidus kogu eksistentsi alus, meie tõeline loomus. Leia see, ja sul pole enam vaja midagi otsida.

Maharshi andis põhiosa oma õpetusest edasi tegelikult vaikides, lihtsalt istudes. Inimesed, kes tema juurde tulid, tajusid tema olemises Tõde otse, ilma et selleks mingeid sõnu vaja oleks olnud.

Üks Ramana ashramit külastanud naisterahvas räägib:

"Kui ma istusin Maharshi juures, siis ma tundsin, et ma olen suures valges valguses. Tundus, et kõik nn. probleemid minu sees ... need lihtsalt kadusid. Käisin justkui läbi puhastusprotsessi ja mõtlesin omaette, et ei tea, millepärast ma nii mures olin. Sain aru, et millelgi pole tähtsust peale selle kes ma olen. Kes see on; mis see on? ...see kohalolek, see olemine - kuidas iganes seda nimetada. Ja kui mul oli küsimusi, siis ma ei küsinud midagi verbaalselt, sest see ei olnud vajalik. Küsimused, mida sa küsisid, said vastuse peaaegu silmapilkselt, nii et see on ühendus meelte kaudu mitte sõnade kaudu, sest sõnad on lihtsalt takistuseks. Päevade möödudes tundsin ma, kuidas nendele küsimustele vastati ja see tähendas kogu minu olemuse aeglast puhastumist."

Paljud, kes tema juures käisid, said aru, kes nad tegelikult on. Üks tuntumaid Ramana õpilasi, Harilal Poonja aka Papaji, kes kohtus Ramanaga aastal 1944, on kirjutanud:

"...ta vaatas mulle otsa ja sel ajal kui ta mu silmadesse vaatas hakkas kogu mu keha värisema. Närvilise energia võbelus voolas läbi mu keha. Mu närvilõpmed justkui tantsisid ja juuksed seisid püsti. Sain teadlikuks Vaimsest Südamest enese sees. See ei ole füüsiline süda. See on pigem kõige eksisteeriva allikas ja tugi. Selles Südames tundsin ma midagi suletud õienupu sarnast. See oli väga sädelev ja sinakas. Tänu Maharshi pilgule ja mu enda sisemisele vaikusele tundsin ma, kuidas see õis avanes ja õitsema hakkas. Ma kasutan sõna "õis," aga see ei ole täpne kirjeldus. Õigem oleks öelda, et miski, mida ma tajusin õie-sarnasena avanes ja õitses minu sees, minu Südames. Ja kui ma ütlen "Süda," siis ma ei mõtle selle all mingit teatud kohta kehas. See Süda, see Südame Süda ei olnud ei mu keha sees ega sellest väljas. Ma ei saa teile anda täpsemat kirjeldust selle kohta, mis juhtus. Kõik, mis ma öelda saan on see, et Maharshi juuresolekul, tema pilgu all see Süda avanes ja õitses. See oli erakordne kogemus - selline, mida ma kunagi varem polnud tundnud. Ma ei olnud sinna läinud mingit kogemust saama, nii et kui see juhtus, siis olin äärmiselt üllatunud."

Võime vaid ette kujutada, mis tunne olnuks meil seal istudes. Juba tema pildi vaatamine võib olla midagi erakordset. Kui seda kuulsat fotot, millel ta veidi viltuse peaga istub, esimest korda nägin, ei osanud ma sellest midagi arvata, aga mällu sööbis see siiski. Paar aastat hiljem tutvusin Ameerika vaimse õpetaja Gangaji õpetusega ja jõudsin tema kaudu taas Ramana juurde. Tema pilti uuesti vaadates hakkasin selles nägema justkui peeglit, mis mu mõtteid peegeldab. Olen täheldanud, et Ramana foto, mis mul juba mitu aastat seinal on rippunud, äratab inimeste tähelepanu ja nende reaktsioonid on üsna erinevad. Ilmselt näebki igaüks tema fotos seda, mida ta selles näha tahab või suudab. Kõige sagedasem reaktsioon on siiski vaikus ja teatav kohmetus, sest inimesed ei oska midagi öelda. Mõned küsivad ka "Kes see on?" Peaks edaspidi vastama, et see on mees, kes tahab, et Sa just seda küsimust iseendalt küsiksid!

Küsimus "Kes ma olen?" on ka Zen-budismis oluline. Tuntud koan "Milline oli su nägu enne kui su vanemad sündisid?" viitab selgelt meie tegelikule, aega ja ruumi ületavale identiteedile. Tihti on ka zen õpetajate vastuseks õpilase filosoofilisele küsimusele: "Kes seda küsimust küsib?" Kõik taolised küsimused sunnivad "vaatama" iseendasse ja leidma omaenese identiteedi, kuigi see on veidi paradoksaalne ülesanne, sest me juba oleme need, kes me oleme. 

Ramana Maharshi oli alates temas toimunud suure muutuse päevast terve elu ühenduses oma tõelise Minaga. Kümme aastat ta isegi ei rääkinud midagi. Mina-kogemus on nii kõikehõlmav, nii intensiivne, et kõik, mida tavaliselt reaalseks peetakse, kaotab igasuguse tähtsuse. Oluline pole isegi enam see, kas keha elab edasi või sureb, sest keha ei kogeta enam kui iseennast ning unustatakse sootuks. Sellise tõetunnetuse saavutanu jääb ellu vaid juhul, kui keegi on huvitatud tema elus olemisest - ta enda jaoks ei pruugi maine eksistents enam vajalik olla. Õnneks nägi sadhu nimega Palaniswami noort pühakut koopas mediteerimas ning hakkas tema eest hoolitsema, kogudes neile mõlemale toiduks almuseid.

Ramana õpetusega tutvumine on minu elus olnud pöördelise tähtsusega. Kõik, kes temast ja ta lihtsast õpetusest midagi kuulevad - kui nad seda tõeliselt kuulevad! - ei saa seda enam iialgi unustada.

"Sri Ramana on tõeline India poeg. Ta on tõeline ja lisaks sellele veel midagi üsna fenomenaalset. Indias on ta kõige valgem täpp valgel taustal. See, mida me leiame Sri Ramana elust ja õpetusest on puhtaim India; oma maailmast-vabanenud ja inimkonda vabastava hingusega on see aastatuhandete laul..."

-Carl Jung

"Ramana Maharshi vaimne suurus juhatab miljoneid inimesi."

-Dalai laama

"Suurim pühak 20. sajandil."

-Ken Wilber

Maharshi oli juba oma eluajal India austatuim ja populaarseim pühamees. Tema juurde tulid tuhanded inimesed. Üks tuntumaid Ramana ja Advaita (mitte-duaalsuse) uurijaid David Godman kirjutab:

"Mõned nendest tuhandetest tulid selle rahu pärast, mida nad tema juuresolekul tundsid, teised tema autoriteetse vaimse juhatuse ja vaimsete õpetuste tõlgendamise pärast, ja mõned lihtsalt selleks, et talle oma probleemid ära rääkida. Ükskõik mis nende tuleku eesmärk ka polnud, olid peaaegu kõik, kes temaga kontakti sattusid, rabatud tema lihtsusest ja alandlikkusest. Elades ja magades suures kogukonna saalis, oli ta külastajatele saadaval 24 tundi, ja tema ainsateks omandusteks olid niudepõll, veekruus ning jalutuskepp. Kuigi tuhanded kummardasid teda kui elavat Jumalat, ei lubanud ta end kellelgi erilise inimesega kohelda ja keeldus alati vastu võtmast asju, mida ei saanud kõigi ashramis viibijate vahel võrdselt jagada. Ta osales ühistöödel ja tõusis paljude aastate vältel kell 3 öösel, et ashrami elanikele toitu valmistada. Tema võrdsuse tunnetus oli legendaarne. Kui külastajad tulid tema juurde, ei olnud vahet, kas nad olid VIPid, talupojad või loomad - kõik said võrdselt austava ja osavõtliku kohtlemise osaliseks. Tema võrdväärse kohtlemise põhimõte laienes isegi kohalikele puudele. Ta palus oma järgijatel mitte noppida puudelt lehti ja õisi ning püüdis kindlustada, et ashrami puudelt viljade korjamine põhjustaks neile võimalikult vähe valu."

Tema kohta lugedes ja õpetusega tutvust tehes võib tekkida igasuguseid mõtteid ja tundeid. Hirmu, armastust, tänulikkust, viha... kuid peagi saab selgeks, et see kõik tuleb ju vaatleja enese meelest, mitte sellest väljaspoolt. Ramana õpetus on niivõrd lihtne ja konkreetne, et seda on raske vääriti mõista. Teda ei huvitanud abstraktsed filosoofilised arutlused - ikka ja jälle viis ta küsijad tagasi selle kõige olulisema juurde: sa oled juba vaba, puhas olemine iseeneses. Leia iseenda olemise tuum ja kõik saab selgeks.

Küsimus: Mis on reaalsus?

Vastus: Reaalsus peab alati olema reaalne. Sellel puuduvad nimed ja vormid. See, mis on nende kõigi aluseks, on reaalsus. See on piirangute aluseks, olles ise piirideta. See ei ole seotud. See on mittetõelisuse aluseks, olles ise tõeline. Reaalsus on see mis ta on. See on selline nagu ta on. See ületab kõne ja on väljaspool määratlusi "olev, mitte-olev," jne.

...

Küsimus: Mis on see teadvus ja kuidas seda saavutada?

Vastus: Sa oled teadvus. Teadvus on sinu teine nimi. Kuna sa oled teadvus, siis ei ole mingit vajadust seda saavutada või arendada. Ainus mida pead tegema on loobumine keskendumisest teistele asjadele, see tähendab mitte-Isele. Kui inimene lakkab neile tähelepanu pööramast, siis jääb alles vaid puhas teadvus ja see ongi Ise.

...

Kahjuks ei ole ühtegi Ramana teost veel eesti keelde tõlgitud, aga inglise keeles on saadaval mitmeid teoseid. Üks neist - "The Collected Works of Ramana Maharshi" oli mingil ajal isegi netist tasuta alla laaditav. Kuid ehk ei olegi need raamatud niivõrd olulised? Rõhutas ju Ramana hoopis vaikuse erilist rolli õpetuse edastamises ja pidas sõnu teisejärguliseks meediumiks:

"Vaikus on tõeline Upadesa (õpetus). See on täiuslik upadesa. See sobib ainult kõige arenenumatele otsijatele. Teised ei suuda sellest täit inspiratsiooni ammutada. Seetõttu on neil vaja sõnu, et tõde selgitada. Aga tõde on sõnadest väljapool. See ei lase ennast seletada. Sellele on võimalik ainult osutada."

Ramana eluloost

30. detsembril 1879 aastal sündis Lõuna-Indias Tamil Nadu osariigis Tiruchuzhi külas hindu braahmani Iyer'i perekonda poisslaps, kelle nimeks sai Venkataraman. Ta oli tavaline poiss, kellele meeldis teiste lastega mängida ja sporti teha. Ta oli intelligentne, aga laisk õpingutes, tegi koos teistega koerusi ning ei tundnud vaimsete asjade vastu mingit huvi. Mitte miski ei viidanud tema tulevasele suurusele. Siiski oli poisil paar ebatavalist omadust. Nimelt langes ta magades nii sügavasse teadvusetuse seisundisse, et sõbrad võisid teda füüsiliselt rünnata ilma et see poissi oleks äratanud. Samuti oli tal erakordselt palju õnne. Meeskonnamängude puhul tuli võitjaks alati see pool, kelle liikmeks Venkataraman oli. Sellega teenis ta endale hüüdnime "Tangakai," mis tähendab "Kuldne käsi." 11-aastaselt saatis isa poisi elama tema onu juurde, et võimaldada talle inglisekeelset haridust ja kindlustada talle tulevikus riigiametniku töö. Aastal 1891 kolis ta onu koos Venkataramani ja ta vanema vennaga Maduraisse.

Kuni 17. juulini aastal 1896, mil Venkataraman oli 16-aastane, oli tema elu tavaline - just selline nagu enamikul inimestest. Kuid sel päeval toimus poisi elus pööre, mis muutis ta elu igavesti. Ta alustas spontaanselt eneseuuringuga (Self-Inquiry ehk atma vichara), mis kulmineerus mõne minuti jooksul lõpliku vaimse ärkamisega. Selline spontaanne ärkamine on täiesti ainulaadne ja haruharv nähtus. Ramana ise on hiljem sellest sündmusest kirjutanud järgmist:

"See oli aastal 1896, umbes 6 nädalat enne kui ma Maduraist lõplikult lahkusin (et minna Tiruvanamalai'isse - Arunachala mäele) kui see suur muutus mu elus toimus. Istusin üksi oma onu maja esimesel korrusel. Olin harva haige ja ka sel päeval ei olnud mu tervisel midagi viga, kuid äkitselt valdas mind kohutav surmahirm. Sellel ei olnud midagi pistmist mu tervisliku seisundiga ja hiljem ei olnud mul ka mingit soovi uurida, kas sellel hirmul oli üldse mingi põhjus. Ma lihtsalt tundsin, et hakkan surema ning hakkasin mõtlema, mida ette võtta. Mul ei tulnud pähe rääkida arstiga, vanemate inimeste ega sõpradega. Tundsin, et pean selle probleemi ise sealsamas ära lahendama. Surmahirmust tekkinud šokk pööras mu meele sissepoole ning ma ütlesin endale mõttes ilma seda tegelikult sõnadesse panemata: "Surm on saabunud; mida see tähendab? Mis on see, mis sureb? See keha sureb." Ja sel hetkel dramatiseerisin ma surma toimumist. Lamasin käed-jalad välja sirutatult justkui rigor mortis oleks alanud ja imiteerisin laipa, et lisada uuringule rohkem reaalsust. Hoidsin hinge kinni ja surusin huuled tihedalt kokku nii et ühtegi häält ei tuleks ja et ma ei saaks öelda ei "mina" ega ühtegi teist sõna. "Niisiis" mõtlesin endamisi "see keha on surnud. See kantakse jäigaks tõmbununa põletusmatuse platsile, põletatakse ning muudetakse tuhaks. Kuid kas koos kehaga suren ka Mina? Kas keha on Mina? See on vaikne ja inertne, kuid tunnen oma isiksuse täit jõudu ja isegi Mina häält enda sees, kehast eraldi. Seega olen ma vaim, mis ületab keha. Keha sureb, aga vaimu, mis selle ületab, surm ei puuduta. See tähendab, et ma olen surematu vaim." See kõik ei olnud kuiv mõte; see välgatas läbi minu nii eredalt nagu elavad tõed, mida ma tajusin otse ja peaaegu ilma mõtteprotsessita. Mina oli midagi tõelist, ainus tõeline asi mu seisundis ning kõik teadlikud kehaga seotud protsessid olid keskendunud selle Mina ümber. Sellest hetkest alates keskendas Mina ehk Ise oma tähelepanu võimsa lummuse abil iseendale. Surmahirm kadus igaveseks. Ego läks Isest teadlikolemise tulvas kaduma. Süüvimine Isesse jätkus sellest ajast katkematult. Teised mõtted võisid tulla ja minna nagu erinevad noodid, kuid Mina jätkus nagu sruti (see, mida kuuldakse) noot, mis on kõigi teiste nootide all ja seguneb nendega."

Pärast seda põhjapanevat sündmust kaotas Venkataraman igasuguse huvi õpingute ning oma sugulaste ja sõprade vastu. Ta eelistas olla üksi ja süveneda Isesse, käis iga päev Meenakshi templis, kus ekstaatiliselt jumalakujudele pühendudes tema silmist ohtralt pisaraid voolas. Ta vanem vend oli Venkataramanis toimunud suurest muutusest teadlik ja noomis teda selle ükskõiksuse tõttu, mida too oma ümbruse vastu üles näitas. Ükskord, kui Venkataraman püüdis lahendada kodust ülesannet, mille inglise keele õpetaja talle lohakuse pärast andnud oli, viskas ta korraga õpiku käest ja võttis sisse meditatsiooniasendi, mille peale ta vend ütles: "Mis kasu on sellisel kõigest sellest?" Venkataraman ei vastanud, aga sai aru oma venna sõnade taga peituvast tõest.

Veidi pärast seda otsustas ta kodust lahkuda ja minna hinduismi pühale mäele Arunachalale. Teades, et teised tema lahkumisega nõus ei ole, otsustas ta minna salaja. Saanud vennalt 5 ruupiat õppemaksu jaoks, vaatas ta kaardilt oma teekonna pikkust ja arvutas välja sõidu hinna, milleks tema arvestuse kohaselt oli 3 ruupiat. Jätnud alles 2 ruupiat ja kirjutanud valmis hüvastijätkukirja, lahkus ta kodust alatiseks. Kirjas seisis:

"Olen asunud teele oma Isa otsingule vastavalt tema käsule. See (see isik) on just alustanud voorusliku ettevõtmisega. Seetõttu ei tohiks keegi selle üle kurbust tunda. Selle otsinguks ei tuleks raha kulutada. Sinu õppemaks ei ole tasutud. Lisatud kaks ruupiat."

Teekond Arunachalale

Venkataraman alustas oma teekonda lõuna paiku ja läks kohalikku raudteejaama. Umbes kella 3 paiku öösel jõudis ta Villupurami ning jalutas koidiku ajal linna. Näljase ja väsinuna palus ta ühest hotellist süüa ning pidi toidu valmimist ootama lõunani. Seejärel läks ta tagasi jaama ning kulutas oma ülejäänud raha, et osta pilet Mambalappattu'sse, mis on peatus enne Tiruvannamalaid. Seal astus ta rongist maha ja otsutas ülejäänud 30 miili (48 kilomeetrit) jalgsi kõndida...

Kogu ülejäänud elu veetis Ramana Arunachala mäel ja selle ümbruses. Alguses koobastes mediteerides, hiljem tema õpilaste loodud ashramis elades.

Ramana mõju inimkonna vaimsusele on raske üle hinnata. Tema õpilased ja õpilaste õpilased annavad ta lihtsat õpetust (oma individuaalsete nüanssidega) tänapäeval edasi terves maailmas. Kuid Ramana õpetus ei ole niivõrd filosoofia kuivõrd praktika. See hakkab tööle alles läbi praktika, kuna just iseenese "vaatamine" on see, mida Ramana ikka ja jälle soovitas. Meie igapäevase ahvimeele jaoks on Ramana õpetus igav või isegi mõttetu, kuid meie pärisloomusele on see uks igavikku.

Kasutatud materjalid:

David Godman "Be As You Are: The Teachings of Sri Ramana Maharshi"

Papaji "Nothing Ever Happened" Vol. 1

http://en.wikipedia.org/wiki/Ramana_Maharshi

http://peacefulrivers.homestead.com/Maharshi.html

http://www.youtube.com/watch?v=HlRkmbqRB88

http://www.spiritual-teachers.com/silenteaching.htm

Kähkukas Ruitlase Naisega

Lugenud Kenderi kirjutist, ostsin eile Ruitlase Naise, sest see tundus paljutõotav. Tõepoolest, nagu keegi oma blogis juba on kirjutanud, käest seda naljalt ei pane: lugesin seda järjepanu vast 2 ja pool tundi, seejuures tegin raamatut käest panemata ühe sigareti, käisin peldikus, jõin teed ja rääkisin sõbraga, kes raamatu keskel helistas ja külla tahtis tulla (kuid ma ei tahtnud lugemist lõpetada), ja nõnda ma selle siis ühe jutiga lõpuni lugesingi. 

Päris naerma, nagu Kenderit, see teos mind ei pannud. Kuigi lugemine on ladus ja kohati lõbus, oli selle taustal tunda kibedust, loobumist ja lootusetust. Või oli tegemist ainult minu tunnetega, mida see tekst tekitas? Olen meeste ja naiste suhetest üsna samamoodi mõelnud, nagu selles raamatus, ja see on ka üks põhjuseid, miks ma naisevõtu koha pealt eriti agar pole olnud. Nüüd, seda raamatut lugedes, sain justkui kinnitust, et täpselt nii hullud - või veelgi hullemad - need asjad ongi... see ehk tekitaski kibeda tunde? 

Ruitlase Naine ületab aega ja ruumi. Igapäevase elu detailid on karikatuurse täpsusega välja joonistatud, tegelaskujudeks Tavalised Inimesed meie keskelt ja probleemid igipõlised - kõik see tekitab ajatuse tunde. Tegevus toimub kusagil Lollide Maainimeste Alevis, mingis Linnas ja külas. Tegelasteks Naine, Persekukkunud Hipi, Mükoloog, Väike Naine, Kadunud Naine, Kirglik Naine jt ning selle keskel Mees - tegelane, kes kirjutab luuletusi ja joob ning Naist "mitte pettes" Teiste Naistega seksib. Lugu räägibki suhtest tema ja Naise vahel selle algusest lõpuni ning põimib sisse ka selle taustal oleva maailma - tänapäeva Eesti. Ta on Mees Naiste Maailmas, nagu võrku püütud putukas ämblikuvõrgus, kes enne surma end vabaks rabeleda püüab. Aga surm saabub siiski vältimatult - vähemalt Naise jaoks on Mees pärast lõplikku lahkuminekut surnud.

Teose puhul liigutas mind selle inimlikkus ja ausus. Asjust räägitakse nii, nagu need ühele tundlikule ja ausale Inimesele paistavad: inimesed on enda loodud maailma vangid, kes oma tarbimishullusest, ihast ja sõgedusest tuhmistatud mõistusega, või selle puudumisega (Naine), oma elu elavad. Lisaks veel Naiste võim Meeste üle, manipuleerimine ja alandamine. Lugu on mõnes mõttes üsna kurb, kuid lugedes hakkas Elu tunduma pigem naljaka teatritükina - me näeme ju seda iga päev endi ümber! Ruitlane on suutnud ka meie tarbimisbuumi  väga lihtsalt ja tabavalt kokku võtta:

Lollide Maainimeste alevis algas laenuvõtmise buum. 

"Meil on niigi üle poole sissetulekust järelmaksude all," laitsin mõtte maha. Aimasin halba, Naise silmad särasid halbaennustavalt ja meeleolusõrmus sõrmes näitas erutusseisundit. 

"Mis siis," ei jätnud Naine, "heal järjel Välismaa Inimesed leanudest ainult elavadki." 

"Milleks meile seda raha vaja on?" ei saanud mina ikkagi aru. Loetelu, milleks raha kohe vaja oli, oli väga pikk - lastevoodid, põrandavaibad, valgustid...

Minu vastuseis Naisele ei lugenud. Heal järljel Välismaa Inimesed mõtlesid juba ammu enne vana laenu kustutamist uue peale. Ja selle peale, milleks saadavat raha kasutada. Ja peale selle elas Inimene Naise sõnul ainult ühe korra! 

Ruitlast prosaistina iseloomustab mingil määral vonnegutilik olukirjeldus - vaatenurk on justkui teise planeedi asuka oma, kes siinsete inimeste elu ülitabavalt kirjeldada oskab. Lisaks kumab läbi midagi sauterlikku. Tekst on lakooniline, humoorikas, tabav ja kaasahaarav. Eks ta sellepärast olegi selline kahe tunni romaan. 

Pärast lugemist jäävad kummitama väiklus, kired, tülid, üksteise ärakasutamine ja rahamured... aga ei sõnagi armastusest. Minategelane kujutab maailma mehaanilisena, kirjeldab oma kogemusi detailselt ja näib selle kõige üle muigavat. Samas jääb ta ise tagaplaanile ja ongi justkui üks õnnetu putukas, kelle ainsaks lohutuseks saab olla surmava ämbliku võrgust pääsemine mitte-surmava ämbliku võrku. Enesest loobumine ja Naisele allumine näibki olevat Mehe paratamatu saatus. Vähemalt on putukal huumorimeel, mis teisi samas situatsioonis olevaid isaseid putukaid rõõmustada ja lohutada võib: elu ongi selline, lepime sellega ja katsume kuidagi hakkama saada. 

"Jumal, kui sa oleksid veel tunnikese ta jalgu koos hoida suutnud, oleksin jõudnud esimesele bussile ja pääsenud."

Romaani tegevus jääbki sümboolselt ajateljele, mis algas sellega, kui naine jalad laiali ajas ja lõppeb sellega, kui jalad taas sulgusid - ehk siis võrku sattumine ja sellest pääsemine. Selle vahele jääb kogu suhtedraama - kooselu, abielu ja lahutus. Kindlasti soovitan seda lugeda kõigil keskealistel abielumeestel ja ka nendel, kelle jaoks need saatuslikud jalad veel avanenud ei ole. 

Lõpetuseks Ruitlase kokkuvõte Mehe ja Naise kooselu võimalikkusest: 

"...tuleb pärast eelnenud lugusid tunnistada, et kooselu Mehe ja Naise vahel on võimalik. Mööndusega, et see ei ole mingi elu. Sestap, elagu see, kellele meeldivad orbitaaljaama kitsad tingimused - lihaste kärbumine, kaaluta olek, kateetri kaudu kusemine ning pidev pealesunnitud nuss. 

Kosmoseturism on tavalise Mehe jaoks natuke liiga kurnav ja kallis. 

Kõige liigutavam osa abielust on lahutamine ja ühisvara jagamine. Näib, nagu oleks kõik ühekorraga ajas tagasi läinud sinna suhte algusesse, kus Naine on õrn ja haavatav ning sulle, Mehele, tundub korraga, et on antud veel üks võimalus kõike muuta: 

Jumal, Jumal, hoia veel viisteist minutit ta jalgu koos, ma jõuan esimesele bussile ja pääsen!"

Alan Watts õpetab nõusid pesema

Aeg-ajalt tuleb ikka tagasi pöörduda vana hea Alan Wattsi juurde. 

"Tehke tööd nii nagu te mängiksite ja ärge hetkekski mõelge, et peate seda tõsiselt võtma."

Alan Watts - Work as Play 

Millises maailmas me elame?

Kirjutama ajendas sellenädalane uudis inimõiguslase Natalja Estemirova tapmisest. Tegu on ilmselgelt järjekordse Putini süsteemi ohvriga, kirjutab Andres Herkel. Naine, kes kritiseeris võimu ja sõjakuritegusid, võeti tänaval "tundmatute" poolt kinni, topiti autosse ja lasti kusagil metsas sõelapõhjaks. R.I.P.

Vot ja sellised asjad toimuvad siis planeedil Maa aastal 2009. Kui kaua veel?

See maailm on üldse imelik. Nagu Bill Hicks ütles, et mis maailm see selline küll on, kus kõik head inimesed tapetakse - Jeesus, Gandhi, Kennedy, John Lennon... "And Milli fucking Vanilli walks the planet..." Või siis kommunismi kuriteod, mille eesmärgiks oli mõtlevate inimeste kõrvaldamine. Et rahvamass oleks rumal, nüri ja kergesti kuuletuv, et süsteem saaks rahulikult oma võigast agendat täita, et deemonid saaksid söönuks... Kambodias võis isegi prillide kandmise eest kuuli saada! See on ikka nii haige, et ei olegi midagi öelda.

Kerlil on õigus - Armastus on surnud. Aga kas surm on lõplik või on see lihtsalt üks sündmus lõputus elus?

Budismis on võrdkuju, et inimelu on sama haruldane ja väärtuslik nagu see kui suures ookeanis ujub kilpkonn ja pinnal hulbib lauajupp, milles on väike auk, ja see kilpkonn pistab juhuslikult kusagil pea veest välja ja see juhtub olema just see koht, kus asub auk selles lauajupis. Nii sünnivad inimesed maailma. Seega on elu budismis väga hinnas ja seda peaks kasutama väga targalt. Kõigepealt ongi vaja mõelda, mis on oluline.

Jeesus ja Buddha rääkisid juba 2000 aastat tagasi, mis on oluline, aga kas inimesed on kuulanud?

Põhimõtteliselt on kõik religioonid ühesugused, s.t. nende tuum on üks ja väljendatav ühe sõnaga: Armastus. See tähendab, et kõik on üks. "Armasta oma ligimest samamoodi nagu iseennast" viitab selgelt, et mingit vahetegemist ei ole vaja. Advaita tähendab ka mitte-kahesus ehk siis ÜHESUS. Ja Buddha ütles ka, et miski ei eksisteeri kunagi täiesti omaette; et kõik on kõigega seoses. Kõige ühena tajumine ongi Armastus. Not two, just ONE.

Mulle tundub, et tegelikult on kõik ikkagi meie teha. Et milliseid valikuid me teeme. Sellest sõltub meie saatus ja meie maailma saatus. Kuigi võib ka öelda, et meie ei saa midagi teha ja ka see on õige. Aga ikkagi - valikuid saame teha, ja põhiline valik ongi: Hirm või Armastus? Ehk siis kas kahesus või ühesus? Sellest valikust lähtub kogu meie maailmapilt ja kõik muu, mida ei oska ettegi kujutada. Võime end mõelda haigeks, aga võime ka jõuda kujuteldamatutesse kõrgustesse. Kõik on valik.

Mina olen otsustanud keskenduda positiivsele ja näha maailma optimistlikult, sest halvale keskendumine suurendab halba meis endis ja maailmas ning ei ole kuidagigi produktiivne. Lihtne see ei ole. Vähemalt esialgu. Aga ma arvan, et see on õige valik. Just selline, mida ma selle kilpkonnana tegema peaksin.

Jõuan ka pointini: See, millises maailmas me elame, sõltubki meie valikutest. Üks asi on suhtumine - saan suhtuda kas + või - ja juba see muudab mu kogemust reaalsusest ja teine asi on see, milline mõju on minu valikutel sellele reaalsusele enesele. Ehk et me ise oleme maailma loojad.

Seega tuleks küsida: Millises maailmas me tahame elada? Ma arvan, et enamus inimesi ei soovi elada selles maailmas, kus John Lennonid, Ghandid ja Martin Luther Kingid tapetakse. Vaja on luua uus maailm ja sellest saame me kõik oma valikute abil osa võtta.

minu kaks senti

Hiljutiste mõttetalgute ainetel. 

Kui palju on meie seas tõeliselt arenenud inimesi, kes ei ole kinni väiklases omakasupüüdlikkuses, teiste süüdistamises ja negatiivsetes emotsioonides?

Kõik algab iseendast. Meie otsustame, kas meil on hea või halb. Võime sõita lagunenud teedel ja olla õnnelikud. Võime süüa oma maal kasvanud kartulit ja olla õnnelikud. Võime leppida paratamatusega ja olla õnnelikud. Võime lihtsalt otsustada olla õnnelikud. Kõik sõltub meist. Võime ka süüdistada valitsust, teisi inimesi ja Jumalat selles, et asjad pole nii, nagu meie tahame – tavaline ohvrimeelsus. Võime loota teistele – riigile, Euroopa Liidule, Jumalale, et “elu läheb paremaks” – et asjad muutuvad meile meelepärases suunas. Ka see on ohvrimeelsus ja orjamentaliteet – loota teistele, süüdistada teisi, viriseda, aga ise mitte midagi ära teha. See on passiivne, mitte-loominguline elu. Oleme kinni mõtte- ja käitumismallides, mis tunduvad normaalsed ja õiged ainult seetõttu, et need on nii levinud. Valituse süüdistamine, rikaste ja ilusate kirumine, saatuse siunamine, naabri kadestamine: kõik need on ovri- ja orjameelsuse väljendused. Miks temal on ja minul ei ole? Miks poliitikud meie heaks midagi ei tee? Miks riik ainult võtab ja midagi ei anna? Jne. Jne. Need on õigustatud küsimused, aga ainult teatud tasandilt – negatiivsuse, ohvrimeelsuse ja orja tasandilt vaadatuna. See on nagu härraste pidulaua juures ootamine, ehk et pudeneb ka mulle midagi.

 Niisiis, mida saame teha meie, et Eesti elu läheks paremaks? Vastus on lihtne: muuta iseennast. Peame tähelepanu pöörama iseendale ja oma meeleseisundile. Kuidas ma ennast ikka tegelikult tunnen? Millised probleemid mul on ja miks? Kuidas ma saaksin olla parem inimene? Kuidas saaksin endast anda parima ühiskonna heaks? Selle asemel, et olla kinni teiste süüdistamises, tuleks pöörduda kindlalt ja otsustavalt iseendasse ja otsida vastuseid sealt. See ongi kogu kunst. Nagu Ghandi ütles: “Sa pead olema muutus, mida tahad maailmas näha.” Ghandi oli ise see muutus ja mõjutas sellega enam kui miljardit inimest kogu maailmas. Kuid samas need, kes ise ei muutu ja vaid teisi süüdistavad ja kogu maailma oma õnnetuse ees vastutavaks teevad, ei ole kunagi olnud positiivseks eeskujuks ega maailma paremaks muutnud. Nad on nagu parasiidid, kes imevad oma saaklooma verd ise midagi vastu andmata.

Astuge välja limiteeritud mõttemallidest ja mõelge ükski kord iseseisvalt! Kõige olulisemad küsimused peab iseenda jaoks vastama igaüks ise: Mis on mulle elus oluline? Kes ma tegelikult olen? Mida ma tahan ja suudan maailmale anda? Kuidas pean ma oma elu elama?

Eesti suurus, Eesti edu ja heaolu sõltub meie inimestest ja meist endist. Virisemise ja kritiseerimisega midagi paremaks ei muutu. Seega, jõuan lõpuks ka põhiliseni: mida saame me teha, et Eesti elu läheks paremaks? Saame teha lihtsaid, kuid olulisi valikuid: valida vihkamise asemel armastuse ja aktsepteerimise; kritiseerimise asemel asjaliku arutelu; väiklase omakasupüüdlikkuse asemel osavõtliku sümpaatia; pahasoovlikkuse asemel heatahtlikkuse. Saame anda inimestele lootust, pöörata tähelepanu nende vajadustele. Saame sõpra ja naabrit aidata. Saame möödujale naeratada. Saame teha nalja ja teistel tuju paremaks muuta. Saame olla õnnelikud siin ja praegu, olla eluga rahul ja sisemiselt tasakaalukad. Siis ei olegi sõnu vaja, sest sellised omadused mõjutavad meid ümbritsevaid inimesi iseenesest, ilma sõnadeta. Nii ja ainult nii saame elu Eestimaal (ja kogu maailmas) paremaks muuta. 

Peace!

mystery train ja need sumedad tokyo õhtud

Oktoober on siin veel täitsa suvekuu. Sai täna pisut päikest võetud. Nii tore. Siit oleks kirjutada nii mõndagi põnevat, aga just eilne vestlus ajendas mind sellega algust tegema... Tutvusin taaskord ühe erakordse jaapanlasega. Oleme juba mitu päeva ühes toas elanud, aga vestlus tekkis alles eile.

Ööbin ühes odavas guestgouse`s, mis asub ühes tavalises Tokyo linnajaos, kus maja on majas kinni, elektritraadid risti-rästi ning vaikuses on kuulda tsikaadide siristamine.

Tulin eile koju ja mõtlesin, et võtan klaasikese saket. Mõeldud, tehtud. Kööki tuli ka mu toakaaslane, kellega oleme seni vaid mõned laused vahetanud, aga nüüd korraga läks alles õige jutt lahti! Kõik, mida ma ta kohta enne seda vestlust teadsin oli see, et ta kukkus kuu-poolteist tagasi purjus peaga koju tulles ja murdis käeluu kolmest kohast ning seejärel tehti talle oppi (tal on praegugi vasak käsi täitsa paistes ja kasutada ta seda praegu ei saa). Ja seda oli ta ka maininud, et töötas kunagi ammu filmi alal ja tema ametiks oli "executive producer." Aga eile õhtul hakkas ta millegipärast rääkima. Ehk oli ajendiks see, et selgus, et õppisime samas ülikoolis? Igaljuhul rääkis ta, et oli 60ndatel rock`n rolli fänn ja töötas esimese muusikaajakirja juures Tokyos ja kirjutas muusika kohta artikleid. Rock`n roll oli tol ajal uus lääne asi ja sümboliseeris jaapanlaste jaoks läänelikku vabadust. Ja talle see hullult meeldis. Siis tuli vahele veel mingi periood tema elus, aga edasi läks asi õige huvitavaks... Selgus, et ta tegi koostööd Jim Jarmuschiga! Wow! Jarmusch on üks mu lemmikuid. Rääkisime Jimi (nii ta temale viitas) filmidest päris tükk aega. Mees ütles, et pärast Mystery Traini läks asi tema jaoks igavaks, et tema oleks oodanud Jimilt teistsugust arengut. Tema teema on mitte-kirjanduslikud ja mitte tekstipõhised stsenaariumid, vaid sellised filmid, mis kasutavad maksimaalselt mitte-verbaalseid vahendeid - eriti aga heli ja pildi koostöö... "Dead Man`is ajas Jim mingit filosoofia rida, aga mulle selline asi ei meeldi. Mina olen lihtne inimene," ütles executive producer Kunijiro Hirata ; )
Tema meelest oleks Jarmusch võinud teises suunas minna ja ta uued filmid talle ei meeldigi. Kirjeldamatult meeldiv tunne on suhelda inimesega, kes on kokku puutunud kellegi sellisega nagu Jim Jarmusch. Justkui oleks ise Jimiga rääkinud ; )

Mystery Traini treilat näeb siin.

Ta rääkis veel, et tahaks Laosest filmi teha, kuna talle Laos väga meeldivat. Aga tal oleks selle filmi tegemiseks vähemalt 6-7 miljonit dollarit vaja. Praegu olevat sellist raha aga raske leida...

Täna uurisin järgi ja selgus, et selles filmis oli veel teinegi executive producer, keegi Suda-san. Küsisin järgi. "Tema pandi sinna lihtsalt Jaapani reeglite kohaselt kohatäiteks, aga ta ei teinud mitte midagi," kõlas vastus. Ahsoo..

Täna rääkisime ka muusikast.... Hämmastav, et 66-aastane mees asjadega nii hästi kursis on! Ta ütles, et ta on veidi imelik, et tal on kogu aeg vaja midagi uut ja huvitavat, aga tänapäeva muusikas ei olevat midagi uut. Vana paugutas hästi: "On küll Drum`n bass, House ja teised stiilid, aga midagi uut ikkagi ei ole. Kõik on kuidagi vana ja kulunud." Ei osanudki selle peale midagi kosta... Lasin talle Amon Tobinit ja näitasin mõnda Sigur Rosi videot, sain aru, et ka need asjad on tema jaoks juba aegunud. Eino mis sa kostad.

Mida selline mees odavas guesthouses teeb võite ilmselt küsida. No ma ka ei tea, aga niipalju kui ta rääkis on asi selles, et ta on oma suure raha igasuguste tobeduste peale ära kulutanud - hostess clubid jne. NYs oli ka tükk aega elanud ja seal oma raha laiaks löönud. Nüüd siis elab juba pikemat aega (üle aasta) guesthouse`ides ja sööb nuudleid. Aga samas paistab tal raha olevat.. ei tea. Igaljuhul väga inspireeriv. Jään sellesse majja veel ilmselt pea kaheks nädalaks, nii et huvitavatel teemadel jõuab veel rääkida küll.

Carpe diem!

viimane suur lugemiselamus

Eelmise nädala lugemiselamus oli OSHO Armastus Vabadus Üksindus, mille raamatupoest sisetunde järgi ostsin. Olin Oshoga varemgi tutvunud ja üht-teist kuulanud ja lugenud, aga erilist kontakti pole tekkinud. Seekord läks teisiti. Ma ei saanud pidama! See lugemine oli nii nauditav ja rikastav, et lugesin selle raamatu väga kiiresti läbi! Lisaks oli seal sellist huumorit, mis mind üksi kodus kõva häälega naerma pani, rääkimata siis sõbrale ette loetud katkenditest, mis naerupisarad silmadesse tõid... aga seda kõike võib võtta ka tõsiselt. sellisel juhul jääb ilmselt point saamata. mis jällegi ei tähenda, et tegu on huumoriraamatuga. mõnda (eriti kristliku maailmakäsitlusega) inimest võib see tekst kohutavalt häirida ja ärritada. aga mulle meeldis. see sundis mind endale ausalt otsa vaatama ja lõi pildi selgeks. vaatamata kõigele sellele, mida ma Oshost tean... arvan, et ei tohiks ta õpetust tema isiksuse ja elukäigu tõttu alaväärtustada. Ühest küljest oli muidugi tegemist täiesti hullu mehega, kes tuhandetel lääne inimestel pea segi ajas, aga samas on tema tekstis ka palju mõttearendusi, mida tema tausta kõrvale jättes ja eelarvamuste vabalt lugedes väga tabavateks ja tõesteks võib pidada.
Mees ise oli ikka täielik müsteerium - rohkem infi siit.

Kui seda raamatut lugeda kriitiliselt, nagu ülikoolis seda teha soovitatakse, ei tohiks suuri probleeme tulla.

riputan siia tsitaadi ka, mis on kellegi teise blogist kopipeistitud:

Jah, ka tõeline armastus on võimalik, aga see tuleb siis, kui sa kedagi ei vaja - siin peitubki vastuolu. Samamoodi funktsioneerivad pangad. Kui lähed panka ja küsid raha, siis nad sulle seda ei anna. Kui sul pole raha vaja, kui sul on seda küllaga, tulevad nad sinu juurde ja on alati valmis sulle seda andma. Kui sul vaja pole, on nad valmis andma, kui sul on vaja, siis nad pole valmis andma.
Kui sa üldse ei vaja teist inimest, kui sulle jätkub täiel määral iseendast, kui sa saad olla üksi ja sealjuures tohutult õnnelik ja ekstaatiline, siis on armastus võimalik. Ent ka siis ei saa kindel olla, kas teise armastus on tõeline või mitte - kindel saad olla vaid ühes: kas sinu armastus on tõeline. Kuidas saaksid kindel olla teises? Aga selleks pole siis ka vajadust.
Pidev ärevus, kas teise armastus on tõeline või mitte, näitab vaid ühte: et sinu armastus pole tõeline. Sest muidu poleks sul sellest lugu. Miks selle pärast muretseda? Naudi seda, kuni see kestab, olge koos, kuni saate koos olla! See on illusioon, kuid sa vajad seda.
(OSHO - armastus vabadus üksindus)

hamburg

make the present moment into the most wonderful moment of your life...

Thich Nhat Hanh

sellele ei olegi midagi lisada...

all that exists

Oleks üht-teist kirjutada, aga ajapuudusel piirdun siiski ühe hea postiga Tricycle Magazine`st:

The habit of ignoring our present moments in favor of others yet to come leads directly to a pervasive lack of awareness of the web of life in which we are embedded. This includes a lack of awareness and understanding of our own mind and how it influences our perceptions and our actions. It severely limits our perspective on what it means to be a person and how we are connected to each other and the world around us. Religion has traditionally been the domain of such fundamental inquiries within a spiritual framework, but mindfulness has little to do with religion, except in the most fundamental meaning of the word, as an attempt to appreciate the deep mystery of being alive and to acknowledge being vitally connected to all that exists.

--Jon Kabat-Zinn, Wherever You Go, There You Are

soovitus

Kui Sa tahad teha asju, mida teha tahad
Siis lihtsalt taha teha kõike, mida teed ; )

as if

Practice is twofold. The first part is training; the second is the act itself. And these are not two things; when you train, the act itself is happening; when you are the act itself, your training is deepened.

Practice is to work "as if." The lawyer practices as if she or he were an attorney. The doctor practices as if she or he were a physician. Being and learning are one and the same. It is just as though you were trying to play the piano with Mozart's hands. At first such action "as if" is awkward, but with practice your music becomes your own best creation. In the same way, our zazen becomes your own best inspiration, and your interaction with others expresses the love which has been in your heart from the very beginning.

- Robert Aitken